30.09.15

Pohla-toorjuustupärg



Kreemikoogid, sefiiritordid, vahukoorekuhjad ja tarretatud juustukoogid mulle eriti peale ei lähe, aga üks aus värskeltküpsetatud kringel võib pilvepiirile viia. :) Tallinna kringlite TOP on ka juba aastaid paigas ning esikohal on just pohladega küpsetis. Täpsemalt Café Boulevard'i pohla-martsipanipärg. Kas hakkas huvitav? TOPid on väidetavalt väga moes. Nii vähemalt Postimees online'i vaadates küll tundub. Igaljuhul, endal ka hea hiljem lugeda ja võrrelda: järjekorras oleks teisel kohal Peppersacki moonikringel (mida kahjuks enam neil vist menüüs pole? Peab uue TOPi koostama?) ja kolmandal Narva kohviku valge šokolaadiga mandlipunutis. Vanaema pidusai on loomulikult ülalpool arvestust.

Olen juba aastaid pea kümme (sic!) mõelnud, et peaks selle pohla-martsipani kombo ka ise pärmitaigna vahele suruma. Aega võttis ja ...võtab veel. :D Pärm oli, pohlad metsast said ka korjatud, aga martsipani ei olnud. Nii et tuli sel korral peaprooviks pohla-toorjuustupärg. Aga luban, et küll jõuab martsipaniga variant ka üks päev minu ahju. Jee!

Pärmitainast kringlit teha oli mulle esimene kord. See on alati tundunud nii aukartustäratav ja tähtis töö, et ma pole varem end selle väärilisena tundnud. Kui pirukaid olen pärmitaignast varem ikka vorpinud ning saia ja sepikut küpsetanud ka, siis see suur punumistöö tundus alati minu kategooriast välja jääv. Et alles siis kui juba staažikas küpsetaja ja vanaema oled, võib pärmitaignaga mässama hakata. Vanaema ma päris veel oma veerandsaja eluaastaga ei ole ja ahjustaaži võiks ka veel juurde tiksuda, aga ju ma oma peas tõstsin end kuhugi järgmisesse kategooriasse, kus ka kringeldusega võib tegeleda. 

Punu sai nagu viieaastasel, kes oma kolmesele õele patse teeb. Aga korralik tuhksuhkrukiht peale sõelutud, esimene oi kui maitsev amps võetud ning ei tundunud ka see ebaõnnestunud soengutöö üldsegi nii kehv!




Pohla-toorjuustupärg
  • 1 kogus (ehk 25 g pärmist) magusat pärmitainast
  • 250 g pohli
  • 300 g toorjuustu
  • 50 g suhkrut
  • määrimiseks 1 munakollane
  • pealesõelumiseks tuhksuhkrut 

Magus pärmitainas
  • 25 g presspärmi
  • 2,5 dl piima
  • 100 g võid
  • 7-8 dl nisujahu
  • 1 dl suhkrut
  • 0,5 tl soola
  • 1 muna
  • soovi korral veidi jahvatatud kardemoni

Lahusta pärm väheses käesoojas piimas ja lisa ülejäänud piim. Lisa toasoe muna, sool, suhkur ja soovi korral kardemon. Sõelu kaussi pool jahu ning sõtku paar minutit. Lisa vähehaaval enamus ülejäänud jahust, kuid mitte päris kõik. Sõtku vähehaaval sisse ka toasoe või. Lisa sõtkudes nii palju jahu, et tainas muutuks elastseks ja lööks kausi küljest lahti. Sõtku minutike veel, kata kauss rätiga ning jäta sooja kohta tunnikeseks kerkima. Kummuta kerkinud tainas jahuga ülepuistatud lauale ja rulli pikliku ristkülikuna laiali. Lõika tainas kääridega pikuti kaheks jupiks.





Täidiseks pese, puhasta ja nõruta korralikult pohlad. Sega toorjuust suhkruga. Määri toorjuust taignale ning puista peale pohlad. Tõsta taignaservad täidisele kokku ning suru ääred korralikult kinni, et täidis küpsetades välja ei voolaks. Keeruta saadud vorstid omavahel küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil keerdu ning otstest kokku rõngaks. Kui kusagilt hakkab täidist välja voolama, ürita see tagasi taignaääre alla peitu panna. Kuumutades muutub toorjuust vedelaks ning muidu voolab kõik täidis kringlist välja. 
 





Määri kringel pealt lahtiklopitud munakollasega ning jäta sooja kohta veel pooleks tunniks kerkima. Küpseta pärga 200 kraadi juures ahju madalamal siinil 25-30 minutit, kuni kringel on pealt helekuldne. Sõelu peale tuhksuhkrut ning luba vesistavatel suudel, kes lõhna peale on kööki imbunud, rünnata. Muide, ka siin on hea nipp kasutada lõikamiseks kääre: tükid jäävad ka kuuma küpsetise puhul sirged ja lõikejooned ei riku kringli üldmuljet.


Laulu ka! Ilusat filmimuusikat ehk James Newton-Howardi "The Gravel Road", peameloodia filmist "The Village".


Naeratav lusikas. Tegudeks valmis.


28.09.15

Vürtsikas šokolaadimüsli


Sügis. Jälle. Hommikuti ärgates peab köögis tule põlema panema. Avastan end järjest kauem silmad veel kinni duši all seismast ja veel joosta lastes, sest üldse ei taha sealt soojast ära tulla. Ja kui aken on kogemata ööseks lahti jäänud, on hommikune korter eriti jahe. Brr. Paksud sokid kapist välja. Keskküte ju veel ei ole oma talihooaega alustanud. (Ei ole hullu, rahakott rõõmustab.) Kummikud on kerged suvekingad ammu jalanõuriiuli sügavustesse lükanud ja rattaluku võtme võib vist juba heaga võtmekimbust välja võtta. Mis kindaid ja mütse ma eelmisel aastal kandsingi? Oeh...


 
Aga kõigega harjub. Juba esimene külmetuski on üle elatud ja vaikselt saab jälle ilma vastutulijaile näkku läkastamata ringi käia. Ju tüdisid pisikud minust ja läksid edasi. Ilmselt tegid oma osa ka need üüratud ingveri ja sidrunikogused, mida ma endale sisse manustasin. Ingver! Jah, ingver on minu söögilauale jõudnud ja sinna ka jäänud. Igati hea nii vokiroogades, marinaadides, kastmetes kui ka magustoitudes, kookides ja eelkõige talve lemmikjoogis: ingveri + sidrun + mesi + tassitäis kuuma vett = tervis ja õndsus. (Okei okei, hõõgvein, mu arm, ära solvu, ma pole sind unustanud ja oled samuti lemmikute seas!)



Ma vist isegi mäletan oma esimest kokkupuudet ingveriga. :D Tegime kunagi algkoolis klassiõe juures ingveriküpsiseid (sõna ingver jätsin meelde klassivenna Ingvari nimega, et saaks ikka kodus pärast kekata, mis imeasju me küpsetasime). Ja siis olime kahekesi, üks osavam kui teine seal köögis. Ja retseptis oli kirjas, mitu grammi ingverit vaja läheb. Eks seda värsket siis. Ja meil oli Santa Maria jahvatatud ingver, peaaegu täis kotike. Retsepti oleks pidanud grammide järgi minema veidi üle kahe kotikese. (Tsekkasin kiirelt köögist, 20 g pakendid on Santa Marial, nii et äkki siis 50 g ingverist pigistatud mahl vms oli originaalis?) No eks me siis kallasime esimese paki ära ja olime just teist lahti tegemas kui klassiõe ema kööki tuli ja noh. Asus kahjusid likvideerima. Tegime tainast juurde ja kokku saime vist 4 plaaditäit küpsiseid. Mäletan, et olid suured ja pehmed ja muredad ja võõra maitsega. Mitte just halvad, aga tol ajal sinna huvitav kategooriasse sobivad. Ai, mis kõik ei annaks, et neid küpsiseid uuesti proovida! Nüüd, kus ingver mu lemmik on. :)

Oeh, nostalgiahetk möödas. Ingverile olen truuks jäänud aga ka siin retseptis: parajalt vürtsikas ja šokolaadiselt magusas kaerahelbemüslis, mis just täpselt hallidesse sügishommikutesse sobib. Munavalge annab müslile krõbeda nn granola tekstuuri, kus helbed ei ole mitte kõik eraldi, vaid ka suuremate tükkidena. Vürtsidega ma siin ei koonerdaks, eriti kardemoniga, mis annab sügava ja veidi isegi eksootilise maitsenüansi. Šokolaad, mille lisan alles lõpus otse ahjust tulnud müslisse, aitab samuti helvestel krõbedaid tükke moodustada ja pealegi...


...seven days without chocolate makes one weak.
 



Vürtsikas šokolaadimüsli
  • 500 g täistera kaerahelbeid
  • 1 sl mett
  • 4 sl kuuma vett
  • 1 munavalge
  • 1 tl jahvatatud ingverit
  • 1 tl purustatud kardemoni
  • 1 tl jahvatatud kaneeli
  • 0,5 tl riivitud muskaatpähklit
  • 1 sl magustamata kakaopulbrit
  • 50 g tumedat 70% šokolaadi

Lahusta mesi kuumas vees. Vala peale kaerahelbed ja vürtsid ning sega läbi. Viimasena lisa kakaopulber, sega uuesti läbi ning jäta nii veerand tunniks seisma. Klopi munavalge kergeks vahuks ning sega kaerahelvestesse. 




Vala segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning rösti 170 kraadi juures keskmisel siinil umbes pool tundi, kuni müsli on krõbe. Sega ka paar korda pannitäit, et äärte pool olevad helbed ära ei kõrbeks. Haki šokolaad peenelt ning sega pannil veel kuuma müsli sisse. Lase jahtuda ning hoia oma lemmik müslipurgis. Hommikul on müsli eriti hea värskete puuviljade-marjade ja piimaga! Ja ei ole see sügishommik midagi nii pime. :) 


Hommikuseks äratuseks kõlarisse nostalgialaks vol 2 ehk vana hea Peppers ja nende "Quixoticelixer".

27.09.15

Värsked viigimarjad sinihallitusjuustu ja meega


Psst! Hooaeg on käes! Ärge maha magage!


 

26.09.15

Magusad tatra-kohupiimapannkoogid


Hommikud ja pannkoogid. Klassika. Minu lemmik pannkoogipealne on mesi ja seda ei suuda vist miski troonilt tõugata. Jajaa, kõik värsked maasika toormoosid ja muu on ka täiesti aktsepteeritav ja saab kõik oma kõrged punktid kätte, aga no MESI. :) Värskel koogil. Eesti mummidelt. Midagi nii mõnusat lihtsalt ei saa mitte armastada! Olen paras Puhh vist selle koha pealt jah... 


Nii, kui mesi on olemas, võib ka koogitegu alata. Tavaliste pannukate kõrval, mis meie peres ikka käivad piimaga, üle panni ja on pitsõhukesed, on tore proovida ka uusi retsepte. Mu isa ütles kunagi selle peale, et kui üks asi töötab, siis pole mõtet üldse teistega jamama hakata. Et pannkooke saab kaht moodi teha: oma tavalise retsepti ehk tunde järgi või olenevalt külmkapisisu realiseerimisvajadusest. :D


Mina olen aga ikka katsetamise ja uute maitsete poolt. Miks mitte näiteks proovida kohupiimapannukaid teha näiteks tatrajahuga! Selle retsepti järgi saab mõnusad pisikesed lusikakoogikesed, pehmed ja mahlased. Laktoosivaba kohupiimaga tehes (näiteks Tere toodab sihukest imeasja) sobivad nad kenasti ka nende lauale, kes muidu piimatooteid selle valgu pärast ei saa tarbida.




Tatra-kohupiimapannkoogid

kahele-kolmele
  • 300 g maitsestamata kohupiimapastat
  • 30 g suhkrut
  • pool tl soola
  • 2 muna
  • 60 g tatrajahu
  • praadimiseks õli
  • serveerimiseks värskeid marju, mett, maitsestamata jogurtit, moosi vms

Pane kaussi kohupiimapasta, suhkur, sool ja sega sisse munad. Lisa jahu ja sega tainas ühtlaseks. Lase toatemperatuuril umbes pool tunnikest puhata. Aja pann kuumaks ja küpseta õlis pisikesed lusikapannkoogid. Serveeri endale meelepärasega. Minul olid selleks mustikad, pohlad, mesi ja maitsestamata jogurt. 


Pannkoogid jäävad mõnusad kohupiimased. Kui poleks ise tainast kokku seganud, oleks võinud vabalt uskuda, et tegu on nisujahukookidega. Nii et kes tatrajahu maitset pannukates tunda tahab, peab kas veega Prantsusmaa Bretagne' maakonna kuulsaid õhukesi ülepanni-galette'e tegema või kui isu on lusikakookide järgi, tuleb pärm pliinide kergitamiseks appi võtta. 


Ja kõik kes nisujahuga sõbrad pole, vitsutagu neid kooke terviseks! Lauluks paari suve tagune hommikulugu Ugly Duckling & nende "I Want To Belive".



25.09.15

Tatrapõhjal sibulaquiche


Avastasin, et mul on ka enda kvartalis mahepood täiesti kiviga visata. Ökosahver, küll veidi nurga taga Mulla tänava sisehoovi keldrikorrusele peidetud, pakub täiesti toredat valikut kõigest mahedast ja meeldivast. Kuigi oma värske vilja valiku teen ikka ka edasipidi Balti jaama turult, siis näiteks kuivainete jaoks kergendan hea meelega oma rahakotti just sellistes poodides. Nii sattus ka mahe tatrajahu minu koju. Kui tatraküpsiseid olen mitmeid kordi varem maitsnud ja plaan on varsti neid ka ise teha (coming soon...), siis pirukapõhja tegin 100% tatrast esimest korda. Sai hea. Teen veel. Ja ka katsetamisruumi on: põhi saab hea mure ja suhteliselt neutraalne, nii et annaks mängida nii mõne huvitava (või ka täiesti tavalise) juustu, hapukoore või maitseainete lisamisega. (coming soon...)

;)





Tatrapõhjal sibulaquiche

11 x 35 cm vorm

Põhi:
  • 150 g tatrajahu
  • 50 g võid
  • 1 munakollane
  • paar sl vett
  • 1 tl soola
  • 0,5 tl kuivatatud punet

Täidis:
  • 500 g sibulaid
  • võid ja õli sibulate praadimiseks
  • soola
  • pipart
  • kuivatatud punet
  • 200 g toorjuustu, näiteks maitserohelisega
  • 1 muna 

Põhjaks mõõda tatrajahu maitseainetega kaussi, näpi külma võiga puruks ning lisa munakollane ning 1-2 sl vett. Suru segu kokku taignapalliks, vajadusel lisa veel veidi vett, kuni tainas kokku hakkab. Suru tainas vormi põhja ja äärtele, täksi kahvliga auguliseks ning pane külmkappi pooleks tunniks puhkama. 



Täidiseks koori ja viiluta peenelt sibulad. Kuivata silmad ja nuuska nina puhtaks. Pese käed. Ava aken, et sibulate praadimisel eralduvad õlid sind älle nutma ei ajaks. Pane pannile võid ja õli (mõlema segus praevad sibulad kõige hõrgumaks) ja lisa ka juba enne sibulaid pannile soola. Prae sibulad kuldseks, aga ära pruunista. Maitsesta korralikult soola ja pipra ning vähekese kuivatatud punega. Jäta pannile jahtuma. Klopi kausis toasoe toorjuust ja muna ühtlaseks. Kui kasutad maitsestamata toorjuustu, lisa ka natuke soola ja soovi korral oma maitse järgi ürte. Küpseta pirukapõhja 180 kraadi juures 10 minutit, kuni tainas on pealt kuiv. Sega veidi jahtunud sibulad toorjuustuseguga ning vala eelküpsetatud pirukapõhjale. Küpseta quiche'i 180 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni pirukas on valmis. 




Serveeri värske salati ja külma valge veiniga. ;) 


Küll oli tore nami-nami siit artiklist lugeda, et Gewürtze ja Rieslinguid tulebki suurte sõõmudega juua. Tuleb välja, et ma olen alati asja õigesti teinud ja kui mu klaas saab enne teisi tühjaks, siis on see ainult selle pärast, et ma nautisin oma veini õigesti. 


Näiteks on Rieslingut või Gewürztraminerit parem nautida suuremate sõõmudega kui Chardonnay’d, Semillon’i või Savignon Blanci. Väiksemas sõõmus tulevad paremini esile rohused, lillelised ja puidused maitsed ning küpseõun ja mandel, suuremas suutäies, seebised, petroolised maitsed, mesi,  melon, marjad, tsitrused ja trühvel.


Säh teile! :D
Ja kõlarisse Vaiko "Sinkjad Sünkjad". Ilusat reedet & nädalavahetust!




23.09.15

Šokolaaditükkidega banaanimuffinid


Kõigile õuna-kõrvitsa-ploomi-tomati-ja-muude-sügisviljaroogade vahelduseks ühed täiesti mitte-eesti banaanide ja absoluutselt Maarjamaa-võõra šokolaadiga muffinid. Magusad ja pehmed, nii nagu ühed keeksikesed olema peavad. 

Silikoonist muffinivormid ostsin kunagi Pariisist suvalisest poest ning nad on oma eksistentsi minu köögis kuhjaga tagasi teinud. Nii magusate kui ka soolaste muffinite, aga näiteks vormimagustoitude ja omletikeste tegemiseks. Hea kaasas kanda, lihtne pesta ja pole vaja mingite pabervormide ja palju ruumi võtvate pannidega mässata. Olen nendega näiteks sõprade juurde muffineid kaasa võtnud ja alles seal küpsetised vormidest välja võtnud. 12 vormi üksteise sees mahuvad pärast kenasti ka väikese käekotikese küljetaskusse ja saan kindel olla, et külakost jõuab lauale sellisel kujul nagu mõeldud. Kusjuures need vormid olen isegi nädalalõpuväljasõitudele kaasa võtnud, et võõras köögis, kus ei pruugi õiget varustust olla, õhtuks miskit lihtsat, head ja magusat lauale saada. Rendimajakese köögis enda silikoonvormidesse valmis kuivainesegust muffinid ahju lükata - umbes 10 minutit segamist, üks kauss ja üks lusikas pesta ning terve puhkusseltskond ahhetab ja ei jõua ära imestada, milline tublidus ise köögis toimetab, hehee!

Kui aga enda köögis toimetada, siis ma pigem valmissegusid ei kasuta. Ikka vana hea jahukott lauale, suhkur ja munad kõrvale ja muffinitegu võib alata! Seekord siis alati hästi läbi saavate banaani ja šokolaadiga.


 
Šokolaaditükkidega banaanimuffinid

12 muffinit
  • 2 hästi küpset banaani
  • 2 muna
  • 1 dl suhkrut
  • 3 dl nisujahu (võid poole jahukogusest asendada täistera nisujahuga)
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • 50 g võid
  • 100 g paksemat jogurtit
  • 75 g tumedat 70% šokolaadi

Sulata ja jahuta või. Vahusta muna suhkruga ning lisa jahtunud sulavõi. Püreesta banaanid kahvliga ning lisa munavahule. Lisa vaheldumisi jogurt ning sõelutud küpsetuspulbriga segatud jahu. Haki šokolaad ning lisa õrnalt segades taignasse. Jaga tainas muffinivormidesse ja küpseta 180 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni muffinid on kerkinud ja küpsed. Võid igaks juhuks tikuga kontrollida. Need keeksikesed jäävad seest tänu banaanile ja jogurtile veidi niisked ja selle võrra ka mahlasemad. 

Lauluks kõrvale Two Door Cinema Clubi "Sun". Päike. Pidavat tulema lähipäevil ka meie silmapiirile. 

Ahjaa, ja head sügise algust kõigile! Täna kell 8.20 hommikul algas. Minutipealt. Ametlik värk.

19.09.15

Kookospõhjal juustukoogiruudud kirsikastmega


Koogile! Mõnusale juustukoogile! Ja nii armsaslt ruutudena serveeritud, et lihtsalt võimatu on sellele EI öelda. Ja ka teisele tükile. Mõte just koogiruudud teha tuli ja kinnistus, enne kui mõte sinnamaale jõudis, et mul lahtikäivat ruudukujulist koogivormi ju ei ole. Nii et saladuskatte all võin öelda, et kuna tahtmine oli nii suur, käras ümar vorm kah. Et ringist ruut saada, pidi koogilt väikesed poolkaar-ääred ära lõikama ja et keegi sellest vormi faux pas'st aru ei saaks, tuli asitõendid kiiremas korras ära hävitada. Nii et tegelikult ei kurda. ;) 

Koogi kookospõhi on tänane üllataja - eriti mõnus ja krõbe! Ja ainult kookoshelvestest ja sulavõist kokku segatud! Jääb ilusasti hoidma ning maitseb suurepäraselt. Kook tuleb selle retsepti järgi neutraalne ja hõrk oma lihtsuses (ega ilma lisanditeta Manhattani juustukook asjata kõige kuulsam ole!), konsistentsilt kreemjas, ning kirsikaste seal peal on tõesti kirsiks juustukoogil. Igati sobiv ka pidulikule lauale ja võin küll kasutada seda sõna: luksuslik maitsekooslus. :) 


Kuigi ette seda ei planeerinud, sai kook gluteenivaba, ning kui põhjas või asemel näiteks kookosrasva või õli kasutada, oleks ta ka laktoosivaba. Nimelt kasutasin Tere laktoosivabu tooteid: LaFresca maitsestamata toorjuustu ja topsis laktoosivaba hapukoort. Kui laktoosita toorjuust on nagu toorjuust ikka, siis hapukoor oli tavalisest mahedama ja veidi isegi magusama maitsega, igati magustoitudesse sobiv.




Kookospõhjal juustukook
  • 80 g kookoshelbeid
  • 40 g võid
  • 370 g maitsestamata täisrasvast toorjuustu
  • 100 g hapukoort
  • 85 g suhkrut
  • 1 tl vaniljekaunapastat
  • 2 muna
  • serveerimiseks kirsikastet ja kookoslaaste

Põhja jaoks sulata või ning sega kookoshelvestega. Suru 24-cm lahtikäiva koogivormi põhja ning eelküpseta 180 kraadi juures 10 minutit, kuni põhi on kena kuldne ja krõbe. 
 
Põhi enne ja pärast ahju. Pardon my pajakinnas.

Sega toasoojad toorjuust ja hapukoor suhkru ja vaniljekaunapastaga. Kui pastat pole, kasuta vaniljemaitse saamiseks kas näiteks vanillisuhkrut (1,5 tl) või vaniljeessentsi (kolmandik ampulli). Sega ükshaaval juurde toasoojad munad. Vala juustusegu eelküpsetatud põhjale, kata vorm fooliumiga ning küpseta 150 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni kook on pealt tahenenud, aga võib veel keskelt võdiseda. Lase avatud ahjuuksega jahtuda ning hoia kooki enne serveerimist vähemalt 3-4 tundi, ideaalis üleöö külmkapis. Serveeri hapuka kirsikastme ja kookoslaastudega.




Kirsikaste
  • 100 g kirsse
  • 1,5 dl vett
  • 2 sl suhkrut
  • 1 kuhjaga maisitärklist + veidi külma vett

Pane kivideta kirsid veega keema. Lisa suhkur ja lase lahustuda. Sega maisitärklis veega ja lisa segades kastmesse. Kuumuta kuni kaste pakseneb. Lase jahtuda ja serveeri juustukoogiga. Mina kasutasin koduseid viltkirsse, ainukeselt oksalt, kus põõsal sel aastal marju oli. Nii et mitte ainult ühe põõsa, vaid lausa ühe oksa marjadest kaste. Tundsid üksteist terve elu.


Ja kuulake Brahmsi Variatsioone ja fuugat Händeli teemale, op 24, orkestreeritud Rubbra poolt. See kõlas eile ERSO hooaja avakontserdil Estonias Neeme Järvi juhatusel ja kui ma poleks juba istunud, oleksin põlvenõrkusest küll kuhugi põrandale vajunud. Kaunis andekus.

18.09.15

Suitsukana-ananassi quiche


Quiche'ide populaarsusest Prantsusmaal ja minu köögis rääkisin siin postituses lähemalt. Kui meie sel sügises TV3'st jooksma hakanud pagarisaate teist osa vaadata, siis pidid osalejad ka seal oma oskusi quiche'iküpsetamisel näitama. Nii nagu mina oma viidatud postituses küpsetasin, oli ka seal lausa kahel pagaril plaanis ahju lõhe-brokoli quiche lükata. Ei saa midagi öelda, need kaks sobivad suurepäraselt üksteist pirukas täiendama. :D 

Aga ei saa öelda, et ka suitsukana ja ananassi kombo halvem oleks. Oma pea järgi oleks siia värviks ja krõmpsuks ka punast paprikat sisse hakkinud, aga kuna see quiche läks sünnipäevalauale, kus üks külalistest paprikat nui neljaks ei söö, jäi seekord pirukas veidi kahvatum. (Sünnipäevalauas ei passinud kaamerat kätte võtta, nii et tüki läbilõiget ei saa. Olete ju küll pirukat seest näinud. ;) )


Kana ja ananass jõuavad päris tihti koos taldrikule, nii salatites, eestlasliku pitsa peal (koos 1000 muu asjaga) ja miks siis mitte ka pirukas! Muide, soovitan suvel mõni kord kana kõrvale grillida värske ananassi viile, imehea! Kuigi nahk annab kanale mahlasust juurde ja olen täiesti nõus, et kana rinnaliha kuivem kui koivad, siis suitsukana puhul kasutan oma köögis just nahata ja muude lisanditeta fileetükki, mis hoolimata sellest, et on puhas tailiha, äärmiselt mahlane.



Suitsukana-ananassiquiche 

28-cm vorm

Põhi:
  • 100 g võid
  • 175 g nisujahu
  • 1 tl soola
  • u 2 sl külma vett
Täidis:
  • 200 g suitsukanafileed
  • 300 g nõrutatud ananassitükke  
  • 3 muna
  • 1 dl rõõska koort
  • 2 dl piima
  • 100 g riivitud juustu
  • soola
  • musta pipart
  • 2 tl oreganot

Põhjaks näpi toasoe või jahu ja soolaga puruks. Lisa ainult nii palju külma vett, kuni taignast on võimalik pall kokku suruda. Suru vormi põhja ja äärtele, täksi kahvliga auguliseks ning pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi. 

Täidiseks haki suitsukanafilee ning nõruta ananass. Klopi munad lahti, lisa koor ja piim ning maitsesta soola ja pipraga. Sega sisse ka 50 g riivjuustu. Küpseta põhja 180 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni helekuldne ja pealmine kiht on küps. Laota põhjale kana ja ananass ning .vala üle munaseguga. Raputa quiche'ile ülejäänud 50 g riivjuustu, natuke oreganot ning küpseta 180 kraadi juures, kuni pirukas on küps ja pealt kuldne. Serveeri kas soojalt või jahtunult, mõlemat moodi on maitsev!

Kõrvale vaadake Riho Undi "Isanda" treilerit, mis kandideerib sel aastal parima lühifilmi Oscarile! Film on Tuglase "Popi ja Huhuu" ainetel. Kõhe ja kaunis.

16.09.15

Vanaema Aima gemüüse ja tatra-hakklihapada


Sõna gemüüse tähistab ja tähendab ilmselt pea igas Eesti perekonnas erinevat asja. Meil on ta vanaema Aima tomatihoidise jaoks reserveeritud ning ükski teine asi maailmas ei saaks gemüüse olla. Lihtne ja loogiline. Kui sõbralt guuglilt gemüüse kohta täpsemat infot küsida, siis vastab ta ilmselt, et sa mõtlesid ju gemüse ja tahad saksa keeles juurviljade kohta midagi teada? Sest just seda ta selles keeles tähendab. Mina oma oskan-ainult-õlut-ja-õunastruudlit-tellida-ja-üks-kaks-politseilaulu-laulda saksa keelega sain seda siis täna teada. Kusjuures sõna gemüse juured ulatuvad protogermaani keelde, kus see tähistas sööki või putru ja enne seda veel protoindoeuroopa keelde, kus selle tähendused olid märg, rasv ja tilkuma. Küll mitte päris tilkuv, aga tõepoolest, poolvedel hoidis ja köögiviljad - loogika täiesti olemas. Kust see puder sinna vahele sai, on aga küsitav. Samas, kes neid sakslasi ikka mõistab.


Purgid vanaema Aima gemüüsega on meie pere keldririiuleil olnud nii kaua kui ma mäletan. See mõnus tomatihoidis sobib hästi nii külmalt prae kõrvale salatiks-kastmeks kui ka soojade toitude sisse. Tudengiaastatel sai Tartus küll ja küll makarone koduse tomatikastmega tehtud (võõrastele ja külalistele pasta pomodoro) ja ka riisiroogadesse à la pilaff passis ta imehästi. Uurisin vanaemalt täpse retsepti ka välja, et oleks hea varnast võtta, kui peaks endal tomatihoidistamistuhin peale tulema. Sel aastal on juba gemüüsepurgid vanaema köögist minu kappi jõudnud, nii et talvevarud 2015 on olemas ja topelt ei hakka tegema. Retsepti panen ikkagi siia kirja, pildiga ja puha. Tulevasteks sügisteks.



Vanaema Aima gemüüse
koguseid suurenda vastavalt kasvuhoone ja peenralapi tublidusele
  • 1 kg tomatit
  • 1 kg sibulat
  • 1 kg porgandit
  • õli sibula praadimiseks
  • soola
  • pipart
  • suhkrut

Vana hea: kõiki vilju sama kogus. Vanaema ütles, et "Ega sellist asja ju mõõdeta, ikka silma järgi!" Koori sibulad ja porgandid. Sibul prae õlis kuldseks. Porgand riivi peeneks. Koori tomatid. Selle jaoks lõika tomatile läbi naha rist ning pane nad vahukulbiga kuuma vette. Võta nad minuti pärast välja ja otse külma veega potti. Nii ehmatab koor end ise lahti. Haki kooritud tomatid suurteks tükkideks ja pane koos porgandi ja sibulaga potti. Maitsesta soola, musta pipra ja vähekese suhkruga. Keeda gemüüset vaiksel tulel segades 15 minutit. Pane eelnevalt steriliseeritud purkidesse ja lase soojas kohas, näiteks froteerätikute sees, jahtuda. Vanaema paneb tihti ka kuumadele purkidele padja peale. Hää soe. :)



Gemüüse sobib tõesti igale poole. Hetkelemmik on see erinevates pajaroogades. Näiteks sobib sügisõhtuseks soojaks kõhutäieks imehästi üks veidi vürtsikas ja mõnus tatrapada, kus just gemüüse annab roale mõnusa meki ja mahlasuse. Kuigi hoidises on nii porgandit kui ka sibulat juba sees, meeldib mulle neid suuremate tükkidena ka eraldi patta juurde lisada. Eriti kui on tegu veel tuttavast aiast pärit porksi-siplaga. (Jah, võtan omaks, kallitele ja headele asjadele pannakse ikka ju hüüdnimed.)





Tatra-hakklihapada

neljale-viiele näljasele
  • 3 dl tatratangu
  • 5 dl vett
  • 360 g veisehakkliha
  • 1-2 sibulat
  • 2 küünt küüslauku
  • 2-3 porgandit
  • 1 sl kontsentreeritud tomatipastat
  • 0,5 l purk Vanaema Aima gemüüset (400 g)
  • 300 g rohelisi herneid
  • soola
  • pipart
  • jahvatatud paprikat
  • tšillipulbrit
  • serveerimiseks hapukoort ja maitserohelist
 
Loputa tatar ja pane tang veega keema. Maitsesta soolaga. Pese ja kraabi porgandid puhtaks, koori sibulad ja küüslauguküüned. Haki sibul ja küüslauk peeneks ning viiluta porgandid. Prae pannil hakkliha ja sibul kuldseks, maitsesta soola-pipra, paprika ja tšillipulbriga. Sega sisse tomatipasta ja hakitud küüslauk. Kui tatar on veidi keenud, lisa potti porgand. Vala potti ka gemüüse ning hakklihasegu ja timmi maitse soola-pipraga parajaks. Lase madalal tulel valmida, sega aeg ajalt ning vajadusel lisa vett. Kui tatar on pehme, sega sisse külmutatud herned ning kuumuta korra veel läbi. Serveeri hapukoore ja hakitud maitserohelisega. 

Septembrikuu tähtsa sünnipäevalapse kaunist loomingut kõlarisse: Arvo Pärdi "Silentium".

15.09.15

Soe kinoa-kanasalat feta ja arbuusiga


Juba paar päeva on Eesti sotsiaalmeedias ringelnud video, kus mees teeb arbuusikoorimistrikki. Võtab kaks arbuusi. Ühelt lõikab noaga koore ära, teise uuristab tühjaks ja paneb siis esimesest arbuusist saadud suure roosa muna teise arbuusi koorepoolikute sisse. Et see siis laste vauuuuu-hüüete saatel nagu draakonimuna pooleks teha. 21. sajandi tervislik Kinder Surprise. Feim missugune! Ja Postimees jagas. Mitte et ma selliste asjade vastu oleksin, ikka tore vaadata! Ja toiduga mängimise poolt olen ma ka. Kuidagi kahtlane maik jäi kõige selle juurde vist Postimehest. Et siis selline lugu ületas uudiskünnise. Samas, kui sealt kõrvalt leiab teisi tähtsaid uudiseid nagu "Õhtune parvlaevareis Hiiumaale viibis pool tundi", "Hertsoginna Catherine näitas uut soengut!" ja "Olen suhtes kahe mehega, kas peaksin neile sellest rääkima?", on arbuusilugu isegi päris esinduslik. Kuigi viimase aja meediast vist üldse ei tasu liialt rääkida. Kõik need üksteist üle trumpavad maailma sisukaimad lugejaküsimused ja meelelahutussaadeteks muutunud konkurentsinäljas teleuudised. (Alates mis hetkest arvasid uudiste tegijad, et mind huvitab näha viimasel ajal internetis populaarseid naljavideosid ja lahata terve kanali tõsieluprogrammide hingeelu rohkem kui näiteks tegeleda migratsiooniprobleemide, Eesti põllumeeste olukorra või Ukraina küsimusega?) Võeh. Vaikselt tekib tunne, et peaks ajalehtede lugemise ja uudiste vaatamise täiesti oma elust välja pookima...

Aga tagasi tähtsate asjade juurde.

Arbuus!  :D


Kuniks veel hooaega jagub, tasuks süüa nii palju arbuusi kui võimalik, sest no lihtsalt nii mahlane ja magus on see suur väljamaa kõrvits! Kuigi arbuus seostub eelkõige suviste leitsakupäevadega, kui ainult sellest võikski toituda, siis sobib see imeline roosa vesimelon ka tahedamatesse sügiskuistesse toitudesse. 


Siin soojas salatis on arbuus kokku saanud kana, feta juustu ja kinoaga. Roheliseks sekka spinatit ja maitseks mesine vinegrett. Vaagnal serveerituna näeb salat lisaks oma headusele ja tervislikkusele ka imeilus välja. Kuigi praeusku inimestele võib esmapilgul tunduda, et see hunnik lehti ja vett küll kõhtu ei täida, siis kana ja inkade tervisetera kinoa muretsevad valkude eest, sekka rammus feta ja kokku saab ühe igati tasakaalus toidu. 




Soe kinoa-kanasalat

4-5 sööjale
  • 2 dl kinoad
  • 2 sl oliiviõli
  • 450 g kanafileed
  • 100 g värsket beebispinatit
  • 150 g fetat
  • 200 g arbuusi
  • soola
  • pipart
  • õli kana praadimiseks
Kastmeks:
  • 3 sl oliiviõli
  • 1 kuhjaga tl mett või siirupit
  • 1-2 sl palsamiveiniäädikat
  • soola
  • pipart
  • soovi korral veidi sinepit 

Loputa kinoa jooksva vee all korralikult, kuni vesi on selge. Keeda vastavalt pakendil toodud juhisele soolases vees pehmeks. Tavaliselt tuleb 1 osa kinoa kohta võtta 2 osa vett ja keetmisaeg on umbes 15 minutit. Sega kinoa 2 sl oliiviõliga sõmeraks ja jäta kaane alla ootele. Lõika kanafilee suupärasteks tükkideks ning prae õlis kuldseks. Maitsesta soola ja pipraga. Puhasta arbuus ning lõika kuubikuteks. Lõika feta tükkideks. Pese sõelal spinat ning nõruta korralikult.

Kastmeks loksuta kõik komponendid omavahel väikeses purgis läbi. Sega spinat ja kinoa suurel vaagnal 2/3 kastmega. Laota peale kana, arbuus ning feta. Nirista ülejäänud kaste salatile ning keeruta peale veel veidi musta pipart. Serveeri kohe, kuni kana ja kinoa on veel soojad. Kõrvale sobib ideaalselt miskit karget ja kerget, näiteks austerlane Grüner Veltliner.


Kõrvale kuulamiseks The Shinsi "New Slang".




13.09.15

Väikesed saiavormid


Tänast vanavanematepäeva sobib minu meelest kõige paremini magusaks muutma mõni klassikaline magustoit, mida vanaemad ikka on kõigile headele lastele teinud. Näiteks saiavorm! Tallinnas on nii mitmedki restoranid saanud aru, et kõigi muidu poppide vahtude, oih, vabandust, mousse'ide, sorbet'de, crème brulée'de ja makroonide kõrval ei tasu ära unustada ka vanu häid klassikuid. Kodused maitsed meeldivad kliendile ja üks korralik hea saiavorm söögi lõpetuseks kõlab minu meelest superhästi. 


Näiteks Leib Resto & Aed pakkus eelmisel talvel nii jõulumenüüs kui ka veel kuid hiljem saiavormi vennasmagustoitu vaeseid rüütleid ehk Vanaema Praesaia, ikka rammusas koores leotatult. Kuna magustoit oli popp ja jõudis isegi Tallinn Music Week'i erimenüüsse, on selle valmistamisest ETV lehel siin isegi video olemas. Ja kes vanalinnas restoranis Rataskaevu 16 on käinud, need ilmselt teavad, mis magustoit seal nii hea on, et pole alates avamisest kordagi menüüst kadunud. Just! Ikka saiavorm! Ja veel armsas portsionvomides küpsetatud. 


Ka mina tegin saiavormid seekord väikeste vormikestena muffinipannil. Said väga mõnusad ja täpselt õige kodusooja maitsega.  ...Kui ma nüüd mõtlen, siis nii mõnedki minu lemmikmagustoitudest on just nn teise ringi magustoidud: saiavorm, leivasupp, rummikoogid... :D Hea ja lihtne minuga.





Saiavormikesed

12 tk
  • 200 g kuiva saia või sepikut
  • soovi korral peotäis arooniaid või sõstraid
  • 3 muna
  • 3,5 dl piima
  • 1 dl suhkrut
  • 0,5 tl vanillisuhkrut
  • 1 tl kaneeli
  • pealeraputamiseks tuhksuhkrut

Lõika sai või sepik kuubikuteks ja jaga paberist vormidega vooderdatud muffinipanni pesade vahel ära. Puista juurde arooniad või sõstrad. Klopi munad lahti, lisa piim ning maitsesta suhkrutega. Vala segu saiale, keerutades pealmiseid kuubikuid nii, et nad igast küljest munapiimaga kokku saaksid.




Raputa vormikestele kaneeli ning küpseta 180 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni vedelik on hüübinud ja pealmised saiakuubikud kenad kuldsed. Võta paberid vormide küljest ära, raputa peale tuhksuhkrut ja naudi näiteks klaasi piima, vaniljekastme või jäätisega. 


Ilusat vanavanematepäeva kõigile vanaemadele-vanaisadele ja lapselastele! :) 


Laulusoovituseks vahva Francis Bebey lugu "Coffee Cola", mida mu üks sõbranna reedel kuulata soovitas ja mis juba kolm päeva pea pausita minu kõlarist kostnud on. :)




12.09.15

Aroonialiköör


Kurtsin just siin postituses maailmale oma nukrat saatust, et linnud sõid kõik arooniad kodupõõsa otsast ära ning et sel aastal ei tulegi napsutegu, kui sõber sotsiaalmeedia appi tõttas! Minu üleskutse oma koduakendest välja vaadata ja põõsaid takseerida kandis marja ja juba järgmisel hommikul jõudis kotitäis musti arooniaid minuni. Egas midagi, müts maha, Facebookist on ikka kasu ka! :)



Järjest rohkem on juttu, et hilissuvine-sügisene hoidistetegemine ei pea piirduma vaid moosi-mahlakeetmise, hapukurgistamiste ja vürtsikate tšatnide purki panemisega. Marjad sobivad hästi ka pudelisse. Suhkur ja kange alkohol seltsi ning juba mõne kuu pärast on maitsev koduliköör valmis! Ja need marjad, mis pärast vedeliku tarbimist alles jäävad, sobivad ideaalselt (suurinimlaste) magustoitudesse. 


Tuleb välja, et 21 marja kaalub...

Aroonialikööri olen ka varem teinud ning see maitseb õite hea. Natuke meenutab ta oma mõrkjashapususega minu meelest mustasõstralikööri. Eks värv annab ka oma osa. Sel aastal mõtlesingi alguses lisaks arooniatele ka musti sõstraid likööriks villida, aga lõpuks võitsid selle supermarja head omadused ning mammud läksid hoopis külma hommikusöökide peale panemist ootama, mitte viinaloputusse. Lihtsalt hakkas kahju kõigest sellest C-vitamiinist ja tuhandest muust kasulikust asjast, mis muidu kaduma läheksid. :D Arooniaid lennutan ma pudelisse aga hoopis kergema südamega. 


Ega siin erilist retsepti ei olegi, teen nii, nagu juba aastasadu eestis on tehtud. Ikka üks osa marju, üks osa suhkrut ja üks osa kangemat kraami. Piiritust, kui tahad magusat marjaviina saada, ning 40% viina, kui soovid lõpptulemuseks head kleepekat likööri.




Aroonialiköör
  • 1 osa viina
  • 1 osa suhkrut
  • 1 osa arooniaid
  • paar kuud kannatust

Kõigepealt pese korralikult pudelid, kuhu naps tuleb ning kontrolli üle, kas korgid ikka peavad. Pese ja nõruta korralikult arooniad. Vala pudelisse esmalt marjad, siis suhkur ning viimasena alkohol. Keera/suru kork peale ning loksuta korralikult. Pane pudelid jahedasse seisma ja käi aeg-ajalt neid loksutamas, kuni suhkur on lahustunud. 


Eelmise aastakäigu pudelipõhjast viimane tilk

Lase joogil paar kuud keldris või kapis seista. Vanarahvas olevat arvestanud, et kui arooniate valmimisajal liköör hakkama panna, saab jõuluks hää naps valmis. Nii et kui aknal on neli küünalt põlemas ja toapõrand rohelisi okkaid täis, on liköör valmis joomiseks ja marjad seal sees, oi, kõigeks kõigeks heaks paremaks! 

Eelmise aastakäigu liköörist alles jäänud marjad, maiustamiseks valmis!

10.09.15

Pistaatsiapaneeringus kanafilee


Ah, kui vaid iga päev saaks kooke küpsetada! Midagi nii rahustavat on selles vaatepildis, kui kausis saab läbipaistvast poolvedelast massist tugev ja valge vaht. Selles mõõtekannudesse kuivainete valamises ja seejärel topsi vastu valgust tõstes nentimises, et läks käe järgi täpselt õige kogus. Selles külmkapikõva muretaigna vormi surumises. Ja ikka käsitsi, ikka käsitsi. Ikka ise tuleb nii leivatainas segada kui ka keedutainas kloppida. Ja ei ole see taignasõtkumine midagi kergekaallastele, käelihased saavad oma vati ikka korralikult kätte. Kes teinud, see teab. Kes ei ole ja tahaks kiiret võrdlusmomenti, siis haaraku poeletilt pakk rõõska koort ja vaadaku, mitme minutiga kodus koore käsitsi vahtu saab. Ja kõik, kes pelmeenitainast on sõtkunud, võivad ilmselt kinnitada, et kui vaja, mõjub see vabalt viharavina. Kodune anger management ja oma individuaalne fight club. Ja kui pärast veel sööjate kiidusõnu kuuleb, siis on päev korda läinud.


Aga räägitavat, et vahel tuleb ka soolast sööki süüa. Näiteks kana. Näiteks pähklitega. Pistaatsiatega. Mahlane kana krõbedas pähklikattes? Pole paha, ütleb minu kõht. Ja nina. Ja silmad ka, kui sama joont jätkata. Kes kardab, et kanafilee võib pannil praadides kuiv jääda, siis pähkelturvises seda muret ei tohiks olla ja ka taine liha jääb õrn ja hea. Vihjena võin soovitada lahtiseid soolata juba kooritud pistaatsiapähkleid otsida Prisma kommide-pähklite letist.




Pistaatsiapaneeringus kanafilee

kahele
  • 1 u 250 g kanafilee
  • 60 g soolata pistaatsiapähkleid
  • peotäis värsket basiilikut
  • 1 küüslauguküüs
  • 1 sl õli
  • 1 muna
  • soola
  • pipart
  • soovi korral näpuotsatäis tšillihelbeid

Lõika kanafilee ristipidi kaheks õhukeseks steigiks. Hõõru liha mõlemalt poolt soola ja pipraga sisse.

Purusta blendris pistaatsiapähklid, basiilik, sool, pipar, küüslauk ja õli ühtlaseks, mitte väga peeneks puruks ning vala taldrikule. Teises kausis klopi lahti muna.






Kasta mõlemad fileetükid kõigepealt munasegusse ning seejärel pähklipurusse. Suru nii palju puru liha külge, kui saad. Kuumuta kuiv pann ning prae kana kuldseks. Liiguta steike pannil nii vähe kui võimalik ning lase ühel poolel korralikult ära küpseda, enne kui külge keerad. Serveeri värske salatiga.


Muusikat ikka ka. Tänasesse Eestise sobiv Eddie Vedderi "Society"




08.09.15

Õunahooaja avapauk: klassikaline õunakrõbedik


Tere õunauputus! Ootan sind juba pikisilmi. Vähemalt vaade puuokstele lubab loota, et sa meid alt ei vea!

Käisin eile vanemate juures, et pikalt planeeritud aroonialiköör valmima panna, aga linnud jõudsid minust paar päeva ette. Oksad, kus veel eelmisel pühapäeval rasked kobarad reas rippusid, olid tühjad mis tühjad. Ja minul olid juba kõik ilusad pudelid välja vaadatud ja suure suuga paremale-vasakule lubatud, et küll lumekuudel saab külma ilma vastu soojendavat napsu maitsta. Vist pean oma sõnu sööma ja silmad maas hanges käima... :( Jajah, aroonialikööri tegu jäi sel aastal küll ära, aga vähemalt õunu peaks jaguma!

Kui ma siis eile kurva näoga ümber arooniapõõsa käisin ja tühje tarju vaatasin, tundsin järsku, et nüüd on sügis päriselt käes. Kuigi juba nädal aega on jahedad tuuled puhunud (täpipealt 1. septembril vajutas Ilmataat nuppu "edasi") ja lehed järjest kuldsemaid-punaseamaid toone võtnud, keeldus minu pea seda enne eilset omaks võtmast. Käisin ikka jakk hõlmad eest lahti ringi ja trotsisin hommikuti natuke valutavat kurku. Ei veel! Liiga vara! Eile aga aias jalutades ja ringi vaadates tundus, et vist ikkagi on õige aeg ka sügis sõbralikult vastu võtta.


Teate ju küll seda hõngu. Märg muru ja allakukkunud, maas juba vaikselt mädanema hakkavad õunad. Sügav ja tugev sügiselõhn. Viimased punasõstrarubiinid põõsal ja ammu rohimist tahtvad peenrad, mille väsinud käed on uut hooaega ootama jätnud. Veel viimased viltuvajunud galtoniad (kuni tänaseni olin kindel, et tegu on kaltuuniatega) oma närtsinud õisi eksponeerimas ning ainult astrite kirevad nupukesed paistavad seda kõike nautivat. Auto sõidab mööda ja keerutab aiataguse vahtra ümber tekkinud lehevaiba korraks õhku. Ja vaikus. Sügisene niiske ja külm vaikus. Nii kodune. Raputan end sellest lummast lahti ja korjan ohates ära need viimased 16 arooniat, mis veel põõsal on. (Loodan, et neil lindudel kõhud pärast valutasid!) Haaran puu alt nii palju õunu, kui taskutesse-kätte mahub (küll jõuab seda jakki pärast pesta) ning lähen tuppa. Ubinad vaja kaerateki alla panna.

Millist magustoitu-küpsetist õuntest esimesena teha oli siililegi selge. Kaerahelbevormi! Seda kõikse lihtsamat ja maitsvamat! Retsept, mis alati töötab, sekka soovi korral ka ploome või rosinaid või näiteks peotäis lindudel kahe silma vahele jäänud arooniaid. Kiirelt ahjus krõbedaks, kausi piimaga lauale ja ma ei ole kohanud veel eestlast, keda see külmaks jätaks. :) 

Hetkel veel saab vormi Valge Klaarõunaga teha. Hiljem, kui Klaarid on juba valmis ning küpsetiste jaoks liiga jahused, tuleks võtta mõni hapukam sort. Näiteks (minu meelest) parimad küpsetamisõunad Antonovkad.




Õunakrõbedik

26-cm vorm
  • 600 g õunu (puhastatud kaal)
  • soovi korral peotäis arooniaid või pestud ja nõrutatud rosinaid
  • 1 kuhjaga sl + 60 g suhkrut
  • 1 tl + 1 tl kaneeli
  • 200 g täistera kaerahelbeid
  • 40 g võid
  • 20 g vett


Pese ja puhasta õunad, aga kui vähegi saad, jäta koor alles! Seal ju kõik need kasulikud ained. Tükelda õunad, vala vormi ning sega ühe kuhjaga supilusikatäie suhkru ja ühe teelusikatäie kaneeliga.  



Sulata või ja vesi. Vala peale kaerahelbed ning seejärel ülejäänud suhkur ja kaneel. Sega läbi ning jaota ühtlaselt õunatükkidele. Küpseta 180 kraadi juures umbes 35 minutit, kuni vorm on pealt krõbe ja helekuldne. Serveeri soojalt või jahtunult näiteks kausist piimaga.

Lauluks kõrvale kurb ja kaunis Aliina Orlova "Twinkle Twinkle little star".



07.09.15

Patissoni püreesupp mozzarella'ga


Ju olen ma elanud oma väikese mulli sees ning ka poes silmad kinni käinud. Sest kui paar kuud tagasi mu korterikaaslane Rimist purgitäie marineeritud patissonidega koju tuli, oleksin võinud vanduda, et selliseid elukaid nägin ma oma elus esimest korda. Pisikesed lainelise seelikuäärega kõrvitsalised olid head ja silmale ilusad vaadata, aga sinnapaika see tol ajal ka jäi. Kui nüüd (lemmik!) Balti jaama turul natuke suuremaid, nii peopesa suuruseid isendeid nägin, jõudsid nad mõtlemata ka minu kotti ja alles kodus laual neid pilguga takseerides mõtlesin, et tegelikult ei tea ma ju, kuidas neid kõige targem oleks serveerida. Veidi guugeldades jõudsin nii mõnegi eesti blogindusest läbi käinud retseptini: gratäänist grillitud patissonide ja marinaadideni välja. Väljamaakeeles olid enimlevinud taldrikkõrvitsa ehk patissoni kasutusviisid samuti gratäänidena või ka supiks püreestatuna. 


Mõtlesin alguses teha midagi, kus oleks nende vahva kuju samuti näha, aga täidetud patissonide mõte jäi teisele kohale (kõrvitsahooaeg veel pikk ees, midagi peab järgmiseks korraks ka ju jätma). Kuna ilm oli sombune ja vihma lädistas mõnel hetkel nii, et naabermaja veekardina tagant vaevu näha oli, võitis seest soojendav kõrvitsasupp. Sobitasin patissoni maheda maitsega kokku Itaalia kuldse kolmiku: mozzarella, tomati ja basiiliku. 


Mulle meeldivad koore või sulajuustuta tehtud köögiviljasupid rohkem kui koos piimalistega, ning ka siin pole supis üht ega teist kasutatud. Ja ei maksa karta, et supp piisavalt paks ei saa, kuna keetsin koorega vilju, sai supp mõnus kreemine ka puhtalt kõrvitsaga. Ja miks just sellised lisandid? Tomatihooaeg lausa kutsub seda mahlast marja (või nii nad selle taime kohta räägivad) igale poole sisse lõikama. Ning mozzarella sulab suppides nii mõnusalt. (Kuigi oleme ausad, juustu võiks ma vist igale roale lisada.) Ja kui juba mozza ja tomat on, siis ega tilli ju roheliseks saa lisada, ikka maitsetaimede kroonitud pea basiilikut. Basileus tähendab ju kreeka keeles kuningat ja kes siis olen mina, et monarhiale ära öelda.



Patissoni püreesupp mozzarella'ga

kahele
  • 700 g patissoni (4 peopesasuurust kaunitari)
  • 5 dl vett
  • 1 mahe puljongikuubik
  • 125 g ehk 1 pall mozzarella't
  • 1-2 tomatit
  • värsket basiilikut
  • musta pipart
  • soola

Puhasta ja tükelda koorega patissonid ning pane koos veega keema. Lisa puljongikuubik ja sega, kuni see on lahustunud. Kui kõrvits on pehme, võta pott tulelt ja püreesta supp. Maitsesta vajadusel soolaga ning lase potitäis uuesti keema. 

Viiluta tomatid ning rebi mozzarella tükkideks. Pane pool juustu- ja tomatikogusest kaussidesse. Tõsta peale supp ning lisa igasse kaussi veel mozzarella't, tomatit ja basiilikut. Purusta peale musta pipart ning serveeri kuumalt. 
 
Supp ei saanud keskpäevaselt päikesekollane, vaid pigem aovalguse kuldset karva. Aga see on ka täiesti piisav, et kõik koledad äikesepilved laiali ajada. Vähemalt minu köögist küll. 
 
Supikulbi keerutamise kõrvale kuula oh so glam remix'i "Seven Nation Army"'st.