28.1.16

Sõir mee ja kuivatatud sõstardega


Suvine marjahooaeg on ammu möödas ja kaugel ees, aga ega see ei tähenda, et marjad söögilauale ei võiks jõuda. Erinevatel viisidel säilitatud ja hoidistatud marjad tuleks just nüüd välja otsida ning neist miskit head eestimaist valmistada, ja miks mitte mõnes uues põnevas koosluses!


Marjade vitamiine saab talveni säilitada mitmel viisil. Poodides leiab kuivatatud marju kõigis suuruses ja värvides. Kui jõhvikad on juba vanad tuttavad, siis kuivatatud mustikad ja sõstrad on alles viimasel ajal lettidele jõudnud. Teine võimalus on loomulikult marju külmutada. Kes ise sügavkülma pole suvel marju jõudnud varuda, sel aitab jällegi pood hädast välja: sügavkülmaletist leiab nii astelpajusid kui ka põldmarju-vaarikaid. Kindlasti on ka neid tublisid, kes on kompotte või muid hoidiseid teinud, nii et ka keldri purgiriiulid võivad põnevaid leide pakkuda! Nii et ei ole midagi ainult suvekuud Eestis marjade pärusmaa!


 

26.1.16

Pommurullid seene-seemnetäidisega


Mis väljas toimub! Kas tõesti peab kummikud jälle välja otsima? Vastik liga ja läga ja sopp on kõnniteed täiesti ära kaotanud, ülekäiguradade mõlemas otsas on keskmise lastebasseini mõõtu ja sügavune lomp. Möödatuhisevad autod ja bussid naudivad ilmselgelt kõigi vaeste jalakäijate täispritsimist: "No vaata vaid kui kena kaarega lendab!". Ning kui ka suurveest on lõpuks üle saadud ja purskkaevusahmakat möödakihutava nelikveo rataste alt välditud, otsustavad saapad, et kuna ma ise jääle sel talvel ise pole veel jõudnud, siis nad digimuutuvad uiskudeks ning sundviisiline piruettidetrenn saab alata!


Kui selline ilm jätkub, siis on veebruari lõpuks mul kõik topeltaxlid selged! Selged nagu sopavesi. 


Oeh. Mida hallimaks kõik õues läheb, seda värvilisemalt ma üritan köögis toimetada. Näiteks need pommurullid purpurpadjal teevad küll tuju heaks! Cayenne'i pipraga ei tasu koonerdada, ning seemnetäidis sobib baklažaaniga nagu valatult kokku. Pommurulle serveeri kas lihakõrvasena või eraldi roana, näiteks koos riisi mõne hea värske leivalisega. Taimetoitlased peavad baklažaani oma tekstuuri ja maitse poolest heaks liha asemikuks ning koos seemne-seene täidisega kannab ta igati toeka roa rolli ka üksi välja. Vegan veel pealekauba!




Pommurullid seene-seemnetäidisega

  • 1 suur baklažaan ehk pommu, umbes poolekilone
  • 50 g päevalilleseemneid 
  • 250 g šampinjone
  • 1 suur või 2 väikest sibulat
  • 2 küünt küüslauku
  • soola
  • musta pipart
  • Cayenne'i pipart
  • 250 g tomatipüreed 
  • oliiviõli

Lõika pommu pikuti nii õhukesteks viiludeks, kui saad. Raputa mõlemale küljele soola ning jäta pooleks tunniks "higistama". Sool tõmbab pommust üleliigse vee välja. Pühi köögipaberiga pommuviilud kuivaks ning haki otsmised tükid, mis on rullide tegemiseks liiga väikesed, kuubikuteks. Grilli suuremaid viilakaid ahjus 200 kraadi juures restil umbes 15 minutit, kuni viilud on küpsed. 





Rösti kuival pannil päevalilleseemned krõbedaks. Tõsta kõrvale jahtuma. Puhasta seened ja sibul ning prae nad õlis kuldseks. Ära unusta ka soola lisada! Lisa pannile ka varem kõrvale pandud pommukuubikud ja pruunista kergelt kõik koos läbi. Purusta päevalilleseemned koos küüslauguga blenderis jämedaks puruks. Sega kausis rullide täidis, ehk sibula-seenesegu ja päevalilleseemne-küüslaugu puru kokku ning maitsesta julgelt soola, musta pipra ja Cayenne'i pipraga. Eraldi potis kuumuta tomatipüree ning maitsesta samuti soola ja mõlema pipraga. Lase veidi kokku keeda, et saaksid paksu kastme. 


Vala ahjuvormi tomatikaste. Aseta iga baklažaaniviilu laiemasse serva teelusikatäis täidist ning rulli kokku. Aseta vormi, äärmine ots allpool. Tee nii ka teiste viilakatega. Määri rullid pealt oliiviõliga, purusta peale veel veidi musta pipart ning küpseta 180 kraadi juures umbes 20 minutit. Soovi korral puista roale enne serveerimist veel röstitud päevalilleseemneid.


Laulu ka. Ilmale vastavalt sellist, mida kuulates diivanil teki sees kuum teetass kaisus kerra tõmmata. Johnny Cash & "Hurt"




24.1.16

Kakaokook odrajahuga



Kakaodefitsiit. Kõlab ju kohutavalt? Mis saaks maailmast ilma šokolaadita? Eks ole kakaofarmide halbade töötingimuste, võimetuse järjest kasvava nõudlusega sammu pidada, uute maksude ja kakaotaimede haiguste vältimatust tagajärjest räägitud päris palju. Filmegi vändatud, debatte peetud, artikleid kirjutatud, lepinguid sõlmitud. Aga kuniks üks šokolaadihooaeg vahetub sujuvalt teisega (trajektooril mardipäevašoks-kadripäevašoks-Halloweenišoks-sussišoks-jõulušoks-valentinipäevašoks-lihavõttešoks...), Kalev tuleb iga kuu tagant uute toodetega välja, poed on järjest huvitavamaid öko-šmöko kalleid kakaotahvleid täis ning tooršokolaadi töötube ja -koolitusi toimub üle linna pea iga nädal, on raske ette kujutada, et ka tegelikult võiks mõnekümne aasta pärast šokolaad lihtsalt maailmast otsa saada. 



22.1.16

Sidruni toorjuustukook


Sain endale uue koogivormi, 18-cm diameetriga lahtikäiva nunnukese. Või noh, ise ostsin. Kes läheb poodi uue käekoti järgi, kes väljub, suu kõrvuni, uue poti või panniga koduosakonnast... Sisse sai ta õnnistatud õhulise sidruni-toorjuustikoogiga, peal mahlasust andmas sügavkülmavärsked mustad sõstrad. Sidrunid on hetkel oma parimas vormis ning eks ikka üritan neid susata igale poole. Nii soolasesse kui ka magusasse, veekannu, teetassi ja isegi niisama viilakatena. Koogipõhjaks on magus rukki-muretainas, kuid kes soovib, siis hästi sobiks ka juustukookide klassikaline küpsisepõhi. 





Sidruni toorjuustukook

18-cm 

Rukkipõhi:

  • 60 g täistera rukkijahu
  • 30 g võid
  • 1 sl suhkrut
  • 1/4 tl soola
  • u 1 sl jääkülma vett
Täidis:
  • 200 g maitsestamata toorjuustu
  • 3 muna
  • 40 g suhkrut
  • 1 sidruni riivitud koor
  • poole sidruni mahl
  • tera soola
  • serveerimiseks musti sõstraid või vaarikaid

Rukki-muretaigna jaoks näpi jahu suhkru, soola ja külmade võitükkidega puruks. Lisa veidi külma vett, et tainas kokku hakkaks. Suru võitatud 18-cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja, torgi kahvliga põhi auguliseks ning pane kas tavalisse külma pooleks tunniks või jääkappi kümneks minutiks puhkama. Eelküpseta põhja 180 kraadi juures umbes 10 minutit. Samal ajal valmista täidis. Riivi sidruni koor ning pigista välja poole sidruni mahl. Eralda munakollased valgetest. Sega toasoe toorjuust munakollaste ja suhkruga ühtlaseks. Lisa sidrunimahl ja -koor. Teises kausis vahusta munavalged tera soolaga pehmeks vahuks. Sega mitmes osas kahe kausi sisud kokku ning vala põhjale. Pane ahju põhja ka kuumust kannatav kauss või mõni teine ahjuvorm veega, et kook valmiks niiskemas õhus. 





Küpseta juustukooki 170 kraadi juures 30 minutit, kuni pealmine pind on kuiv, aga kook veel võdiseb. Lase kas lahtise ahjuuksega veidi jahtuda või võta kook välja ning tõmba noaga servad vormi küljest lahti, et liigset pealt pragunemist vältida. (Ideaalis siis. Minu koogi servad said veidi kannatada, sest kook käis trajektooril ahi-taldrik Elroniga maailma Harjumaad vallutamas.) Lase koogil enne serveerimist vähemalt 4-5 tundi, veel parem kui üleöö jahedas seista. Serveeri värskete või külmutatud marjadega. Must sõstar sobib sidruni hapukust ideaalselt täiendama, aga ka vaarikad oleksid täiesti omal kohal. 



Lugulaulu ka, reede puhul 80ndate lõpu poppi biiti: Erasure ja "A Little Respect".




20.1.16

Kinoa-spinatipätsid


Jaanuarikespaikne mandumine. Tundub, et elu läheb joostes mööda ja mina püüan ka sammu pidada, aga... Peavad jalad vastu? Kuigi väljas on ilus valge ja võiks ju rahulikult seda vaikust ning lund nautida, ei anna miski ikka rahu. Ikka on vaja midagi uut, muud, põnevat. Püsimatu hing paigalolekut ei kannata. 


Kui mitte mujale, siis vähemalt taldrikusse saab päikest ka eesti talves tuua. Just praegu on õige aeg oma eksootiliste puuviljade isu täis süüa, et suvel saaks kohalikele fruktidele keskenduda. Granaatõunad on oma parimas vormis ning tsitrused mahlased ning magusad. Sidrunid on nii head, et vahel söön neid pea niisama! Ja ka sidrunikoogid on minu viimase aja lemmikud. Värske ja mahlane. Mida veel tahta? Ning kuigi apelsinihooaeg hakkab vaikselt juba üle minema, siis pomelid on ikka veel magusmaitsvad ning pea igas väiksemaski poekeses võib neid (ei tea küll miks) kahekordselt kiletatud-pakitud helekollaseid vilju näha. Mina kui õnnetu mandariiniallergik saan küll oma tsitrusedoosi kätte! 




18.1.16

Mandlipõhjal sidrunikook


Välismaised nimetused pressivad end uksest ja aknast sisse. Kui päris aus olla, siis tahaksin koogi asemel kirjutada prantsusepäraselt tarte ja sidrunikreemi asemel inglisepäraselt lemon curd, või, noh, sidrunivõie tegelikult pole ka paha. Kook samas ei ole minu peas päris sama, mis tarte, ja tordist on ka asi kaugel. Pirukas ammugi ei sobi. "Sidrunipirukas". Kujutan ette lehttaignas sidrunisektoreid. Sidrunivõidega tart? Kui väikesed korvikesed tartelette'id on mugandatud tartalettideks siis äkki ei ole liiga suur patt, kui suurt "korvikest" tartiks kutsuda? Ikka võõras. Las see kursiiv siis olla ja võitjaks jääb sidruni-tarte.


Prantsusmaal elades oli minu lemmikkoogiks kondiitriärides just sidrunikoogikesed. Aga ega ma lihtne klient ei olnud! Kui 90% kohtades tehakse sidruni-tartelette'ide peale ka meringue ehk munavalgebesee, mida siis ilusaks kõrvetatakse, siis minu kriteeriumiks oli vahuvabadus. Ei meeldi mulle need vahud, beseed ja vist olen ka varem maininud, et üle maailma palavalt armastatud pavlova jääb minu valikust välja. Nii et loosi läksid ainult sellised koogid, mil õhuke krõbe põhi, kas siis liiva- või muretaignast, ja hapu sidrunitäidis ja muud midagi. Õnneks Kahjuks oli ühes minu kodule lähimas kondiiter-pagariäris just sellised ka müügil...



17.1.16

Maapirni püreesupp


Toidu saab kergesti jagada ilusaks ja koledaks. Või, noh, kui mitte nii karmilt tahta öelda, siis "esmapilgul mitte kõige apetiitsemaks". Näiteks kes vaidleks vastu, et maasikad on ilusad ja maapähklivõi, noh, mitte nii väga. Tekstuur ja värv loevad siinkohal mõlemad. Aga kui mõelda, et enamik möginaid väga kenad pole, siis guacamole näiteks toob püreestatud söögid auga jälle paremasse nimekirja. Eks ilu ole vaataja silmades. Ei vaielda, vaid kakeldakse. Köögis vaeva näinu tahab ju ikka, et üldtulemus ilus oleks. Ega kuldsed sõnad "kõhus näeb kõik ju kõik samasugune välja" ei lohuta just väga, kui miskit on untsu läinud ning ilusa koogi asemel vaatab vastu hunnitu hunnik ...hunnikut. 


Tahtsin selle jutuga sinna jõuda, et maapirni mugulad on ikka päris koledad. Nagu oleks haigus kallal, ning meelde tulid kunagi Harry Potteri filmist nähtud vinguva juurega taimed. (Ohhoo, väike guugeldamine mälu värskendamiseks ja tuleb välja, et Harry Potteri jaoks on eraldi Wikia olemas!) Mandrake siis oli raamatus ja filmis selle taime nimi inglise keeles. Tõlke jään võlgu. Ka maapirni püreesupp ei ole just kauneimate killast, ükskõik, mitu punastavat kirsstomatit või muud kenadust sinna kaunistuseks peale surata. Aga maitse selle eest, oh. Mõnus veidi pähkline ja mahe, kergelt magusa nüansiga. 


http://thinkingmomsrevolution.com/wp-content/uploads/2015/11/mandrake1.jpg


Maapirn on oma koostiselt igati tubli köögivili, hea diabeetikutele ja tuhande muu kasuliku omadusega ka. Pidavat veresuhkru korras hoidma, palju proteiini, mineraalaineid ja vitamiine sisaldama jne. Väike hoiatus, et kõigile maapirn siiski ei sobi ning oma süsivesikute eripärase koostise tõttu võib ta organismi seedekulgla bakterimajanduse korralikult sassi ajada ja gaase tekitada. 


Mugulad kõlbavad nii toorelt kui ka kuumtöödeldult ning õnneks ei pea neid ka enne söömist koorima. Harjaga korralikult üle käimine sobib küll. Kes aga supile heledamat värvi tahavad, võivad loomulikult pika nokitsemistöö nende koorimiseks ette võtta. Tean ka inimesi, kes esimeste värskete kartulinupsude olematut koort judinatega vaatavad ja ka näiteks Camembert'il hallituskihi skalpelliosavusega eemaldavad. Nii et kel koortega omad fetišid, lasku käia! Muide, kartulitest rääkides, prantsuse keeles on kartul pomme de terre ehk maaõun. Nii et maapirn on vägagi loogiline ja kena nimi ühele mugulale. Vist? 


Minul läksid maapirnid potti koos koorega ning et supp saaks kreemjam, lisasin ka toorjuustu ja tilga piima. Kuna mugula enda maitse on piisavalt intensiivne, siis ei ole puljongit vaja lisada. Talvine mõnus kõhupai. 




Maapirni püreesupp

kolmele

  • 400 g maapirni
  • 4 dl vett
  • 1 dl piima
  • 3 sl toorjuustu (ka maitsestatud toorjuustud sobivad)
  • 1 tl kuivatatud punet
  • soola
  • pipart
  • serveerimiseks kirsstomateid

Puhasta maapirnid harjaga ning lõika vajadusel väiksemateks tükkideks. Koore võid mugulatele alles jätta. Keeda mugulad soolaga maitsestatud vees pehmeks, see võtab umbes 12-15 minutit. Võta pott tulelt ning püreesta ühtlaseks. Pane pott tagasi tulele ning lisa piim, toorjuust ning pune. Lase juustul suppi sulada ning viimistle maitse soola ja pipraga. Vajadusel lisa veel veidi vett või piima, et saada meelepärane konsistents. Serveerimisel lõika kuumale supile mõned kirsstomatid ja keeruta veel natuke värsket pipart peale. 


15.1.16

Porgandikarask


Viimased porgandid vanaema aiast. Alles jaanuaris ahju. Karaskiks! Pole paha. Hooaeg kui pikk. Kuigi, pean tunnistama, et vanaema aiast tulid sel aastal pigem kõverad-keerdus porgandid kui sirged sõdurid. Euronõuetele nad oma mõõtudega kohe kindlasti ei vastanud. Nii et kui lauale oli vaja näkse lõigata, sirutus käsi ikka poes porgandikoti järgi, kuigi kodus olid omad oranžid ootamas. Nüüd on aga vaevarikas töö nad puhtaks kaapida tehtud ja ametlikult võin porgandihooaja 2015 sulgeda. Vist ainult natuke õunu ongi alles eelmisest aia-aastast, kui kõike purgistet-külmutet mitte lugeda. Kartuleid ei kasvata enam keegi mu peres ning kõrvitsaid ka sel aastal kapinurka seisma ei jäänud. 


Lilla porgand. Foto: Helena Niidla

Foto: Helena Niidla


Aga jah, nii ussitanud õunad kui ka kõverad-kidurad juurikad võib eelmise sooja talve kaela ajada. Praegused pakasekraadid ja hanged peaksid kõik pahalased ära tapma ning loodetavasti tuleb 2016 hea aiasaaduste aasta! (Räägin nagu ekspert. Linnalapse väikesed rõõmud.)






Porgandikarask

  • 100 g porgandit (puhastatud kaal)
  • 2 munakollast
  • 300 g keefirit
  • 150 g odrajahu
  • 1 tl soola
  • 1 sl suhkrut
  • 1 sl jahvatatud koriandrit
  • 1 tl soodat
  • taluvõid vormi määrimiseks

Riivi jämeda teraga porgand. Klopi kausis lahti munakollased ning lisa keefir. Sega omavahel odrajahu, sool, suhkur, koriander ja sooda ning lisa taignale. Sega ühtlaseks ning viimasena sega sisse porgandid. Vala tainas vormi, näiteks leivavormi, kuid võid kasutada ka väiksemat ümmargust lahtikäivat koogivormi, 20-24 cm diameetriga. Küpseta 200 kraadi juures 25 minutit, kuni karask on pealt tahenenud. Kummuta vormist välja ja lase restil jahtuda. Söö leigelt näiteks taluvõi või määrdejuustuga. 





Porgand jääb karaskis lühikese küpsetusaja pärast mõnusalt veidi krõmps ning kindlasti ei tohiks unustada taignast koriandrit. 1 sl võib tunduda palju, kuid annab väga hea maitse. Kes kahtleb, mõelgu sellele, et koduleivale lisatakse tavaliselt ka helde käega koriandrit. Nii et teraviljaküpsetistes on ta täiesti omal kohal. Karask püsib kõige kauem värske, kui hoiad seda puhta köögiräti sees. 


Üks Chet Fakeri live ka. 

Foto: Helena Niidla

13.1.16

Kookospiimaga kanakarri


Kui india karride valmistamine nõuab pigem pikka pajas podisemist ning ka vürtside loetelu on tavaliselt muljetavaldav, siis taipärased karrid on tihti viska-kõik-pannile-ja-kata-juba-laud road. Kiire ja maitsev. Hautamise asemel on rõhutud pigem vokkimisele ning toiduainete värskuse säilitamisele. Kodukokkade elu on kergemaks tehtud ka valmis karripastade näol, mida tuleb lihtsalt pannil veidi praadida, et aroomid välja saada, ning söögi nn põhi ongi valmis! 




Eks eelistuste aastaring kipub ikka kõigil sarnane olema. Inimene, va püsimatu loom. Eestlane veel eriti. Kui oktoobris hakatakse pühadeootuses vürtsmoose keetma ja juba novembri alguses tehakse jõulukeeksid valmis, siis jaanuaris tuleb nagu reegel kõigile kergemate ja vürtsikate roogade isu. Millele juba umbes kuu pärast järgneb roheliseihalus. Vahele väike kukli- ja hernepõige vastlaliu aegu ja juba võib blogijaid hangede vahel esimesi umbrohuliblesid otsimas näha, et need suppi-pirukasse-kooki-jooki sokutada. Seejärel keedumunandus ja kohupiima nõrutamine. Ja siis maasikas+rabarber. Värske kartul ja kukeseenekaste. Siis tomatid. Suvine importluuviljade aeg. Ahjaa, grillimist, meie rahvuslikku sporti, loomulikult unustamata. ;) Ja kui siis jällegi sügisene kahekümnes õunakook ahju visatud, hakatakse hapukapsa ja verivorsti järgi vesistama ning otsitakse alumisest sahtlist piparkoogivormid välja. Normaalne. Vaheldust peab olema ja kõigest maksimumi peab ka võtma! 


Nii ka mina, püsimatu inimene ning aus eestlane, olen jaanuarikuisele õueilmale tasakaaluks köögist tulisust otsimas. Vürtsiriiulilt tolm pühitud, ingver ja laim kapis igapäevases kasutuses ning söögipulgad lusika ja kahvli kõrval jälle näpuosavust testimas. Tähelepanu, valmis olla, läks! Siin üks lihtne ja kiire taipärane karri köögiviljade, kana ja kookospiimaga. 


Kookospiimaga köögivilja-kanakarri

neljale-viiele

  • 400 g kanafileed
  • 150 g porgandit
  • 150 g (külmutatud) türgi ube
  • 200 g šampinjone
  • 400 ml purk täisrasvast kookospiima
  • 2 dl vett
  • 1-2 sl rohelist tai karripastat 
  • 1 sl kalakastet
  • poole laimi mahl
  • kookosrasva praadimiseks
  • serveerimiseks riisi või riisinuudleid, soovi korral laimisektoreid ja värsket koriandrit

Kuna söögi endaga läheb kiiresti, valmista komponendid enne panni tulele panekut ette. Puhasta porgandid ja paprika ning lõika tikkudeks, julienne, kes ilusat välismaist sõna selle kohta tahab. Puhasta seened ja lõika pooleks või neljaks. Mulle meeldib, kui seened toitu päris ära ei kao, nii et jätan tavaliselt nad suuremate tükkidena. Lõika kanafilee kuubikuteks. Võta oad toatemperatuurile sulama. 




Prae karripastat kookosrasvas, kuni vürtsid hakkavad lõhnama, umbes 2 minutit. Mahedamaks maitseks võta ainult 1 sl karripastat, teravama maitse sõbrad võivad julgelt 2 sl lisada. Karripastad on ka erineva tulisusega, nii et uuri igaks juhuks kindlasti enne purgilt silti. Lisa kanakuubikud ning prae kuldseks. Vala pannile kookospiim, vesi ning porgandid-paprikad. Maitsesta kalakastmega ning lase umbes 5 minutit podiseda. Nüüd lisa oad, šampinjonid ning laimimahl. Lase veel umbes 5-7 minutit keskmisel kuumusel podiseda. Maitse ning vajadusel lisa kas soolasuseks kalakastet või hapukuseks laimimahla.



Serveeri meelepärasega, kas riisinuudlite või aurutatud/keedetud riisiga. Minul on pildil karri koos täistera riisinuudlitega. Kõrvale paku soovi korral ka laimisektoreid ja silmailuks-lisamaitseks värsket koriandrit.


Kuna oma lemmiklaulu Bowie'lt olen juba siia kunagi postitanud, siis üks Starmani live hoopis. (Mick Ronsoni juuksed teevad pika puuga kõigile Disney printsessikiharatele ära!)

11.1.16

Saksamaa jõuluturud, jõulusöök ja jõulujook


Sõbrad! Tere taas uuel aastal!

Olen oma pikalt germaanitiirult tagasi ja õnnelikult taas kahe jalaga kodumaal. Natuke läks aega selle postitusega, sest esimesel päeval pärast kojujõudmist otsustas mu arvuti pensionile minna ning loomulikult olin ma kõik pildid ju  mujalt masinatest ja Dropboxist just arvuti kõvakettale tõstnud. Murphy ju. Ja kuna ka it-poisid peavad pühi, siis sain alles nüüd oma virtuaalelu tagasi.





Väga kodus-tagasi värinat hinges ei ole, sest pean tunnistama, et erilist keskkonnavahetust Saksamaa sel korral ei toonud. Kuidagi on juhtunud, et pikemad kaugemad reisid olen ikka üksi rännanud ning siis on ka kultuuridevaheline erinevus tuntavam. Lühemad turistimised on loomulikult teine tera. Siis on iseenesestmõistetav, et käiakse rannal logelemise ja ilusate kokteilide rüüpamise (keda me siin petame, sangria tuli otse tetrapakist) vahel kohalikke kerkosid vaatamas ning lumelauasaabastes nõtkuval cool'il sammul après-ski'le jalutades tehakse ka silmapiiril terendavate valgete tippudega turistipilte. Aga pikalt välismaal olla, eestlastest ümbritsetuna, ning alates esimesest päevast täiesti töö-kodu-töö-meeleollu sisse elada - see oli mulle midagi uut. Ilmselt seepärast ei tulnud ka koduigatsust. Ja kindlasti mängis rolli ka fakt, et kohalikust poest leidsin kodujuustu, kohupiima ja ...fanfaarid... minu lemmiku - skyr'i! (Kõrvalepõikena, Selveris nägin ka skyr'i, esimene koht peale Stockmanni, kus seda Tallinnas olen kohanud, ja nimeks oli tal jogurt. Julgen vastu vaielda ning uhkelt seda kohupiimaks nimetada.)


Aga. Tagasi Saksamaale. 





Veetsin detsembrikuu Põhja-Saksamaal ning sain sakslaste jõulukommetest päris toreda pildi. Jõuluturud on seal pea igas suuremas linnas must-have ning vabadel minutitel veedavad õiged sakslased aega ikka aurava-kleepuva hõõgukatassi seltsis. Hõõgveini, muide, joovad sakslased koos schuss'i ehk saksa keeles musu ehk eestipäraselt törtsu kärakaga. Mitmel Põhja-Saksamaa jõuluturul, näiteks Kielis, Hamburgis, Lübeckis, Lüneburgis ja Elmshornis on ka eesti letid uma ja hää kangemaga esindatud. Olles kord kohalikku saksa hõõgveini maitsnud, saan täiesti aru, miks meie kodumaine marjane õunaveini baasil märjuke ülipopp on. Mida hilisemaks talveöö tiksus, seda rohkem tuli naeratavaid sakslasi vastu, hambad lillad, (arooniamahl ju veinis,) ja kiitsid glühwein aus Estland'i taevani. Ja schuss'id eesti letis olid ka ainult Eestist pärit. Mitte et neist kõige popim, Pähkliviin, eestlaste seas tuntud oleks. Tuleb välja, et pea kõik Nussvodka toodang läheb ekspordiks. Muidu olid põhikad schuss'id ikka vana hea Vanakas ja Viru Valge maitseviinad, ja värviks juurde ka piparmünti, meelikööri ja Herbertit, seda vaest ürdilikööri, mis kellelegi ei maitse. Kokkuvõttes, ai ei saa mina vist elu lõpuni aru, miks on vaja 14% kuumale veinile veel viina sisse käristada...

Ahjaa, ja toredale kombole kakao + alks on Saksamaal nimi Lumumba. Jah, ka minu kulmud kerkisid. Alla pole veel langenud. 





Juues kasvab isu, on sakslased kuulnud, nii et turgudel ei puudunud ka veinikõrvane. Põhikas aur läks, nagu ikka, kõige rasvase ja rammusa peale. Bratwurst'id ja currywurst'id teised wurst'id ja muud wurst'id ja frititud kartuli rösti ja frititud šampinjonid ja frititud tuhksuhkruga ülepuistatud taignatükikesed muzen ja frititud pontšikud ja frititud kohupiimapallid ja frititud moosipallid. Karamellistatud pähklid. Gigantsed sentimeetripaksuse glasuuriga kaetud piparkoogid. Šokolaadist tööriistad (nägin mitmel turul, ei olnud ainult ühe meistrimehe kiiks, vaid midagi üldsaksalikku). Singileib. Juustuleib. Krepid. Pitsa. (Oleme eurooplased, aga jääme sakslasteks.) Lohkudega pannil küpsetatud pannkoogipallid, mille igale portsule pandi "killuke", nii 75 g ikka, võid sulama. Ja ma ei tee nalja, olen oma elus mõne asja oma köögis küpsetanud ja tean, kuidas pool pakki võid välja näeb. 











Ja et kõike seda rasket toitu kuidagi tasakaalustada, olid esindatud ka puuviljad. Šokolaadis puuviljad. 




Ning loomulikult ei möödu ükski saksa jõul ilma stollenita. Nagu näha, siis ilmselgelt parimas värskuses, otse ahjust ja kindlasti mitte "Kõlblik kuni kakstuhatpaalju". 





Kõige toredam jõuluturg oli Lübeckis, kuigi peamise aja veetsin vist Niedereggeri martsipanimajas, kus ma, silmade asemel suured südamed ja näol totakas naeratus, ringi käisin. Ah, olen martsipanifänn number 1 (või võib-olla 2 oma õe järel) ja kuigi tahaks igati Kalevi poolt olla, pean tunnistama, et Niedereggeri maailma parimaks tunnistatud martsipan on tõesti oma nime väärt. Proovisin mitmeid eri maitseid, ning kuigi apelsinimartsipanil polnud ka viga, olid teised minu meelest pigem mõttetud, kus lisaaroom martsipanile palju juurde ei anna. (Juustukoogi ja espresso omadest soovitan kaarega ümber käia.) See kõikse õigem original on ikka üle võlli ja taevani ning maa peale tagasi parim. Käsi südamel. 


Loomulikult martsipanipoes unustasin kommidest pilti teha ja tegin hoopis sokipilti. 

Armsaima jõululinna tiitli saab aga hoopis pisike päkapikulinnake Lüneburg. Kitsad käänulised tänavad, mis peale ussina paremale vasakule jooksmise käivad ka üles alla. Nimelt on linn kerkinud vanale soolakaevandusele ning Lüneburg on sõna otseses mõttes alt tühjaks uuristatud. Eks siis need bratwurst'e täis sakslased neid tänavaid järjest allapoole on vajutanud ning linn lainetab igast ilmakaarest. 




Saime kokku ka ühe kodumaa kadunud pojaga, kes juba aastaid Berliinis pesitseb. Küsisime ka siis, kas ta millestki eestimaisest hambaalusest puudust tunneb. Vastus: "Põltsamaa Kange sinep ja moe pärast ka must leib." Saksa jõulutoitude koha pealt oli ta aga päris kidakeelne. Vastus: "No mida sellest äädika ja majoneesiga segatud keedukartulist ja sardellist süüa! Pidupäeval tahaks ju midagi head!" Saksamaa kartulisalat on jah, ...isend omaette. Kes proovinud, see teab. 



Kohalikud poed see-eest on aga päris esinduslikult multi-kulti ja leiab sealt küll kõike, mida vaja. Ja kui kohalik hapukoor ei mängi oma rolli välja, siis ümber nurga leidsime vene poe, kust pelmeenide ja Rīgas Balzamsi vahelt ühel korral ka topsi smetanat poiste rõõmuks hapukapsa ja verivorsti kõrvale ostsin. 





Pagariärisid on Saksamaal iga nurga peal, nagu oleks Prantsusmaal! (Vahemärkusena, sama tihedalt on ka juuksuriärisid. Muudkui vaata ja imesta.) Toit üldiselt on odavam kui eestis. Piimalett, mis minu jaoks tihti välismaal just värskete ja naturaalsete toodete poolest puudulikuks jääb, on vägagi presentaabel. Veinid on palju odavamad kui eestis. Mis veel elult tahta? Mitmes linnas leidsin ka kohaliku aasia poe üles, kust siis sai nii vürtse kui ka liitrise tetra kaupa kvaliteetset kookospiima koju taritud. (Arhiveerimise pärast, liitri hind jäi umbes kolme euro tuuri). 





24. detsember möödus meil kolimistuhinas ning jõudsime alles pärast autobahn'il tunnikese naaberlinna kütmist kell pool 12 õhtul kööki, kus pidime kiire jõuluõhtusöögi eestlastega tegema. Plaan oli, et lükkame kala ahju, mõned sidruniviilud ja tillioksad peal, ja 20 minuti pärast saab lauda istuda. Kui ma külmkapiukse lahti tegin, vaatasid mulle sealt otsa aga ühe terve lõhe kurvad hallikad silmad. Ups. Lost in Saksa Telekom. Mina arvasin, et ikka filee lasime teistel valmis osta...


Egas midagi! Käärisin käised üles ja fileerisin nüsisin köögi kõige teravama, ehk väga nüri lühikese juurviljanoaga nii hästi-halvasti kui suutsin lõhest liblikad (tõesti kahju hakkas kalast mingil hetkel), peale meresoola-pipart-sidrunit-tilli-võid ja ahju. Kõrvale vokkisin värsket brokolit-ananassi ning segasin kokku kiire jogurti-tillikastme ja voilà! Eelmisel päeval olin valmis teinud ka prantsuse šokolaadikoogi (poolteist kogust, keda me lollitame...), mida vaarikate ja vaniljejäätisega lauale sai antud ning ka klaasikeses kõlises pidupäevale kohaselt mull. Kes ütles, et kell 1 öösel ei või jõuluõhtusööki süüa?! :D


...Eriti veel kui järgmisel päeval on kell 5 äratus, et Eesti poole suund võtta. Sest nagu öeldakse: igal pool hea, kodus kõige parem. 


Vahvat uut aastat kõigile! 
(Võib veel küll.)