29.04.16

Blogi 1. sünnipäev & pohla-martsipani kohupiimakook



Sünnipäev, ahoi! 


Täna saab mu blogi täpselt ühe aasta vanuseks! 365 päeva ja 182 postitust. Hurraa! Elagu! :) 


Natuke uhke tunne on ka. Toidublogiga alustamine võttis mul kõva mitu aastat julgusekogumist aega ning ega ma tegelikult siiamaani päris kindel ei ole, mida ma täpselt siin teen. Tänapäeval, kus trende on seinast seina ja tundub, et igas küsimuses peab oma seisukoha võtma, jääb ellu see, kes kõige valjemalt karjub ja rohkem uusi omadussõnu suudab välja mõelda. Eks ma otsin veel oma kohta ka toidumaastikul. Selline foodie kena harju keskmine, kes salateid krõmpsutab hea meelega, aga kes iial vürtsikas-rammusast karrist, suvisest grillist ega heast koogist ära ei ütle. Gurmee-elamuste järgi jooksen kas või maratoni, aga sama õnnelik olen ka kausi tatrapudruga. (Eestlane ju vist.) Kusjuures ise ma olen väga rahul, et pole juuri kuhugi maha ajanud ja saan vabalt kõigi erinevate poppide trendide vahel triivida, loomulikult vana-hea kategooriat unustamata. Sest, egoist nagu ma olen, teen ma lõpuks ju ikkagi seda enda pärast. (Sorri, minu hea ja armas lugeja, vaata sellest lausest mööda!)


Millised siis tänase seisuga kõige popimad retseptid blogis on? Esikohal on Napoleoni kook, tehtud eelmisel aastal emadepäevaks. Teist ja kolmandat jagavad keefirimarinaad kanale ja brokoli-lõhesalat greibiga. Päris ilus kolmik, on nii tervislikku salatit kui ka grilli, aga esikohal ikka nostalgialaks maitsva ja rammusa koogiga. Aus. 


Kuna 1 aastaring on päris pikk aeg ja 

"Party without a cake is just a meeting"

peab kooki ka pidupäeva puhul saama. 




Pohla-martsipani kohupiimakook

24-cm vorm

Põhi:
  • 115 g Digestive' küpsiseid
  • 35 g terveid koorega mandleid
  • 75 g võid
Täidis:
  • 700 g kohupiimapastat
  • 3 muna
  • 150 g suhkrut
  • 0,5 tl vaniljekaunapastat
  • 0,5 ampulli mandliessentsi
  • 150 g värskeid või külmutatud pohli
  • 100 g vähemalt 60% mandlisisaldusega martsipani (nt Odense)

Alustuseks pane martsipan ilma ümbriseta sügavkülma, et seda pärast lihtsam riivida oleks. Purusta mandleid pulse-režiimil umbes minuti jagu. Lisa küpsised ja surista ühtlaseks puruks. Lisa sulavõi ning sega läbi. Suru küpsisesegu küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva vormi põhja ning pane 15-20 minutiks sügavkülma. Kuumuta ahi 180 kraadini ning eelküpseta põhja umbes veerand tundi, kuniks pealt kuiv. 


Riivi jääkülm martsipan jämeda riiviga ning sega pohladega. Kui kasutad külmutatud pohli, ei ole vaja neid enne sulatada. Eraldi kausis sega täidiseks omavahel kohupiimapasta, muna, suhkur, vanilje ja mandliessents. Laota eelküpsetatud põhjale pohla-martsipani segu ning vala sellele täidis. Küpseta kooki 170 kraadi juures 60 minutit, kuni kohupiim on tahenenud, kuid võib keskelt veel veidi võdiseda. Lase koogil enne serveerimist üleöö jahedas seista, et maitsed saaksid ühtlustuda. 


Pidu!


28.04.16

Keefiritarretis mustikatega


Nimi ei riku meest. Aga toitu? 


See, et roa välimus ja lõhn on osa maitsenaudingust, on juba ammu ära tõestatud. Keegi ei kahtle, et ilusale taldrikule kenasti sätitud roog on etem kui plastkarbist söömine. Ilus ülevaade vs kuhi, kus ise ka enam aru ei saa, mis nüüd kahvli otsa sattus. Ja kui köögist tuleb imehäid lõhnu, saab päris kiiresti selgeks, et ka juba täis kõhtu võib veel ruumi juurde teha. 


Aga kas ka toidu nimi muudab maitseelamust? Annab ta juurde või hoopis kitsendab oma liigse pidulikkuse/võõrapärasusega ausat maitsenaudingut? Kas menüüs kirjutatud consommé puljongi asemel õigustab end või näitab lihtsalt ülespuhutud rahvusvahelisust? Saaksime me ka ilma fondant'ideta hakkama? Kas eesti keel on siis tõesti nii vaene või arenemisvõimetu, et semifreddo'le vastet ei õnnestu leida? Oeh. Ideaalmaailmas oleks ...


Samas, mis ma ikka kõrbesse hüüan oma häält ära. Ise sama patune, vorbin kodus quiche'e ja frittata'sid teha...





Juba aastaid tagasi käis internetis ringi blogipostitus, kus sellised "klientide petmise" road ka üles on loetud. Eks ikka sama vana hea pasta vs makaronid ja foie gras vs maksapasteet. Eriti tore on loetelu lõpp, kus kõik erinevad maitseained on eesti keelde tõlgitud kui petersell ning prosecco on meile äratuntava vaste leidnud Monastõrskaja Izba nime all. Võttis muigama küll, ka nüüd, kui aastaid mitmeid on selle nimekirja esmakordsest lugemisest möödas. Teema küttis kirgi toona (183 kommentaari siiski!) ja on päevakohane ka nüüd, aastaid hiljem. 


Et siis. Olen ühelt poolt täiesti nõus, et kui eestikeelne vaste on olemas, siis miks keelt liigsete laen-võõr-(tihti ka värd)-sõnadega rikkuda. Eesti keele patrioot olen ma esirinnas iga kell ja uudissõnade teema on tegelikult ju vahva. Teisalt, ega bruschetta ja röstsai ikka päris sama asi ei ole. 


Sealsamas nimekirjas oli välja toodud ka meile tuntud itaalia magustoidud. Tiramisù ehk küpsisetort ja panna cotta ehk tarretis. :) Egas midagi! Ei saa vastu ka vaielda. Jutt on aus. Tarretis ehk vaese mehe panna cotta. Ka minu köögist. Sel korral keefirist. Mustikatega.  






Keefiritarretis mustikatega

kolmele
  • 1 dl mustikaid + serveerimiseks
  • 4 dl keefirit
  • 1 sl suhkrut
  • 1 tl vaniljesuhkrut või 0,5 tl vaniljekaunapastat
  • 10 g želatiinigraanuleid või samaväärselt leht- või pulberželatiini
  • u 0,5 dl külma vett

Lase želatiinil külmas vees paisuda. Maitsesta keefir suhkru ja vaniljega ning vala mustikad magustodupokaalidesse. Sulata paisunud želatiin potis madalal kuumusel vedelaks ning nirista korralikult segades keefirisse. Vala keefir mustikatele ning lase külmkapis vähemalt 4 tundi või üleöö tarduda. Serveeri külmkapikülmalt koos mõne lisamustikaga.


Chet Fakeri live "I'm Into You"




26.04.16

Marokopärane tomatisupp kikerherneste ja hakklihaga


No miiiiss toiiiiimub õues! Kõik hurraaga kappi suveunele pandud mantlid ja saapad on taas esikus reas ja tundub, et panipaika ei saa neid veel nii pea küüditada. Täna hommikul tööle minnes (rattaga, juhhei!) sain lisaks hommikusele dušile paar tükki veel tee pealt tasuta kaela. Kas autojuhtidele tõesti tundub tore veidi gaasi lisada, kui jalgratturid/jalakäijad just lombist mööda minemas on? Või tõesti ei näe nad oma spidomeetrist kaugemale? Kui muidu vängemaid sõnu minu suust tihti ei kuule, siis täna hommikul tundusid nad vägagi omal kohal olevat.


Mõned aastad tagasi, kui käisime Brüsselis Europarlamenti külastamas, sattusime tunnistama sealset head vihmase ilma rattakultuuri. 


Hommik. Europarlament. Ja üllatus-üllatus, sadas vihma. Seisime oma grupiga välisukse juures. Meiega koos tuli majja sisse kombinesoonis mees (ratta oli just õue jätnud) ning asus turvajärjekorras end riidest lahti koorima. Jõllitasime ja tundsime isegi veidi piinlikust, sest tundus, nagu me oleks millegi jumalavallatu tunnistajaks. Eks püksid rebadel mees, isegi kui paljast ihu pole näha, näeb ikka privaatne välja. Kombensiooni alt tuli välja aga igati viks ja korralik pintsak-lips. Ja kuiv veel pealekauba! 


Peaks kohalikule Eesti turule ka kombemoe pähe määrima, mina küll kannaksin! Rattaid ju meie teedel jagub ja vihmaga ilm ka just kitsi ei ole. Lisaks muule on kombe õhuke ja sobib kenasti kevad-suvi-sügiseseks kandmiseks ning kokkurullituna võtab kotis väga vähe ruumi. Kui selline vihmavorm seljas, võin kõik teeäärsed autodušid vastu võtta! Tulgu aga, kui julgevad! 


Seniks kuniks meeter seitsmekümneviiestele kombesid poelettidel veel ei ole, on vaja vihmase ilma trotsimiseks seespidist turgutust. Näiteks vürtsika marokopärase tomatisupi näol. Et supitegu kergem oleks, läksin laisemat mugavamat teed ja kasutasin purgikikerneid ja -tomatit.




Marokopärane tomatisupp kikerherneste ja hakklihaga

neljale
  • 300 g kanahakkliha
  • 1 sibul
  • 1-2 küünt küüslauku
  • 1 tl ras el hanout maitseainesegu
  • 1 tl harissat
  • 0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
  • soola
  • 400 g purustatud tomateid
  • 400 g vett
  • 400 g purk kikerherneid
  • õli praadimiseks
  • serveerimiseks värsket koriandrit

Koori ja haki sibul ning küüslauk. Kuumuta õli potis ning pruunista hakkliha tugeval kuumusel minuti jagu. Lisa sibul, küüslauk ning maitsesta ras el hanout'i, vürtsköömnete, harissa ja vähese soolaga. Prae 2-3 minutit, kuni sibul on klaasjas ja maitseained potis ühtlaselt jagunenud. Lisa purustatud tomatid, tomatipurgitäis vett ja kuumuta keemiseni. Lisa nõrutatud kikerherned ning keeda suppi madalal kuumusel 5-7 minutit, kuniks herned on läbi kuumutatud. Maitse ning lisa vajadusel vürtsi. Serveeri kuumalt koos hakitud koriandriga. 


Supi kõrvale muusikalisele kõrvale suurepärane Ben Harper mängimas KexP stuudios, lindistatud umbes poolteist kuud tagasi, märtsis 2016. 



25.04.16

Kookose-kaerahelbeküpsised


Minu koduahjust tulnud küpsised, eriti just kaerahelbeküpsised, kipuvad päris tihti reisima. Mitu laari on jõudnud külakostiks Hispaaniasse. Endale reisile olen kaerahelbeküpsiseid või kaerahelvestest koduseid müslibatoone kaasa teinud näiteks Indiasse reisides, aga vähemalt kaks korda ka Prantsusmaale minnes. Kaeraruute olen krõbistanud nii Vantaa lennujaama koridoris väsinuna kohvril istudes ja jätkulendu oodates kui ka päris hiljuti Riia lennujaamas hommikusöögiks. Viimane laar küpsiserindelt seilas aga sel pühapäeval Viking Line'i pardal üle lahe.


Murdsin pead, mida viia eesti perele külakostiks Helsinkisse ja kaeraküpsised päästsid päeva! Ega Kalevi toodete ja muude poekommidega someestlasi tavaliselt ära ei võlu. Koduahjust tulnud küpsised on omal kohal aga iga ilmaga ja igal pool riigipiiri. Sel korral tulid ahjust krõbedad kookosega pätsikesed. Said heakskiidu nii kahepooleselt kui ka seitsmekümneselt. 





Kookose-kaerahelbeküpsised

1 ahjuplaaditäis 
  • 250 g täistera kaerahelbeid
  • 100 g kookoshelbeid
  • 3 muna
  • 120 g suhkrut
  • näpuotsatäis soola
  • 75 g kookosõli või võid
  • 0,5 tl vaniljekaunapastat 

Sulata kausis rasvaine ning sega sisse vaniljekaunapasta. Lisa omavahel segatud kaera- ja kookoshelbed. Vahusta teises kausis munad suhkru ja näpuotsatäie soolaga heledaks. Lisa helbesegule munavaht ning lase küpsisesegul umbes veerand kuni pool tunnikest paisuda. Vormi küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed kuhjakesed ning küpseta pätsikesi ahju keskosas 180 kraadi juures umbes 15 minutit, kuni küpsised on pealt kuldsed. Võid kasutada ka spetsiaalseid küpsisevorme või küpsised hoopis muffinipannis küpsetada. Valmis küpsistel lase restil jahtuda. 


Karpi ja laevale ja ahoi! 


Täna postitusel laulu juures ei ole. Laevakaraokest jooksevad kõrvad ikka veel sedasamustki. Taastusravikuur vaikusega üritab asja parandada. 




21.04.16

Sidrunisärtsuga gluteenivaba spargli-feta quiche


Kevadtoitude lainel, pirukas! Alustasin eelmisel nädalal uuel töökohal ning kuigi väljas söömine on lõunati mõnus tegevus, kannatab pikas perspektiivis selle all nii rahakott kui ka kokkamisrõõm. Aukohale tõusevad need toidud, mida ka järgmisel päeval saaks karbiga kontorisse kaasa võtta. Kui külmkapisisu huvitavad segasalatid on esimene mõte, mis kaasavõetud lõunate kategoorias pähe torkab, ei tasuks alahinnata ka pirukate perspektiivi. Ja siinkohal ei mõtle ma neid tünnist müüdavaid rasvapirukaid, mida Tallinna Bussijaamast üle tee tänavanurgal veel mõni aeg tagasi sai osta. Kuigi tunnistan, oma võlu on ka neil. ;) Hea on kotti pista hoopis tükk lahtist pirukat ehk prantsusepäraselt quiche'i. Jah, ikka seda, kus põhi on õhuke ja värvilist täidist pigem rohkem kui vähem.


See sidrunist särtsakas quiche on õhukesel ja maitsekal riispõhjal. Loomulikult sobib quiche ka tavalisele nisujahust muretaignale, aga sel juhul soovitan samuti taignale sidrunikoort lisada. Sidrun lisab feta soolasusele ja spargli värskusele mõnusa kevadiselt hapuka noodi. Ainult riisijahu kasutasin pirukapõhjaks esimest korda ning pean tunnistama, et üle ootuste hea sai. Õhuke ja krõbe ja hästi hoidev ja maitsekas. Kes soovib nisujahu asemel põnevamate alternatiividega mängida, neil kindlasti soovitan riisijahuga pirukapõhi järgi proovida. 


Spargel on tuntud selle poolest, et klapid hästi munatoitudega. Üks klassikalisemaid viise spargli serveerimiseks ongi pošeeritud muna ja Hollandi kastmega. Ka siin quiche'is on just sel põhjusel täidises rohkem muna, kuigi nn quiche'i põhiretsepti järgi piisaks täidis teha kenasti ka kahega. 




Spargli-feta quiche

28-cm pirukavorm

Riisijahust muretainas:
  • 160 g riisijahu
  • 1 tl soola
  • 75 g võid
  • 1 muna
  • 3-4 sl sidrunimahla
  • poole sidruni riivitud koor
Täidis:
  • 100 g noori sparglivõrseid
  • 75 g feta juustu
  • 3 muna
  • 2 dl rõõska koort
  • soola
  • musta pipart
  • poole sidruni riivitud koor

Mõõda jahu, sool ja külmad võitükid blenderisse ning mikserda, võimalusel pulse-režiimil, kuni võitükid on enam-vähem ühtlaselt jahuga segunenud. Lisa muna ning surista uuesti läbi. Pigista juurde ka sidrunimahl ja sidrunikoor ning töötle ühtlaseks. Vajadusel lisa veidi sidrunimahla, et tainas kokku hakkaks. Suru tainas 28-cm võiga määritud pirukavormi põhja ja külgedele ning pane vähemalt 30 minutiks külmkappi tahenema. Torgi põhi kahvliga auguliseks ning eelküpseta 180 kraadi juures 10-15 minutit, kuni põhi on helekuldne ning pealt kuiv. 

Täidiseks klopi koor munadega lahti ning maitsesta vähese soola, pipra ja sidrunikoorega. Pese sparglid ja murra varte alumine puitunud osa ära. Seda on kerge teha käega proovides, kuhu maani spargel elastne on. Pehme ning puitunud osa piirilt murdub spargel kergelt ise õigest kohast ära. Võib juhtuda, et noortel vartel ei olegi osa, mis tuleks ära murda. Vanematel aga võib see ulatuda ka 10-15 cm-ni. Nii et tasub juba poes-turul (õnnelikel ka aias) silmad lahti hoida, et ülekasvanud varsi koju ei tooks. 

Vala täidis eelküpsetatud põhjale, säti peale sparglivarred ning murenda kõige peale feta. Keeruta quiche'ile mõned keerud musta pipart ja küpseta 180 kraadi juures 35-40 minutit, kuni täidis on kenasti kuldne. Serveeri näiteks koos värske salatiga, kuumalt või külmalt. 


Beirut - "Postcards From Italy".




16.04.16

Hispaania vol. 2 : Codorníu kelder ja cavapealinn Sant Sadurní d'Anoia


Nagu ma oma eelmises Barcelonateemalises postituses mainisin, põrutasin ma sel aastal oma sünnipäevaks Hispaania päikese alla. Kui mu sõpradel sünnipäevad on, esitan ma tihti neile küsimuse: "Mida sa ise endale sünnipäevaks kingid?" Tavaliselt jäädakse mind veidi mõtlikult vaatama ning valdavad vastused on: "Ei olegi selle peale mõelnud" või "Endale ei tehta ju kinke". Mina arvan selle kohta: "Põrgusse!" Oskus iseendale kinke teha on äärmiselt tähtis! Olgu see siis tõesti kas või puhkepäev oma kallitega või omaenda sünnipäevapeo korraldamine (kuigi tundub, et paljudele tundub see kahjuks pigem kohustus kui lõbu). Mina end oma sünnipäevadel ära ei unusta ning reis kingituseks? Jaa, palun! 


Mida toredat oma sünnipäeva päeval teha, kui juba Kataloonias olla? Vastust ei tulnud kaua otsida. Mul on juba mõnda aega kuklas kipitanud, et Hispaanias ei ole ma üheski veinikeldris käinud. Cava kui Hispaania versioon jumalate joogist vahuveinist tundus täpselt õige asi, millega uut aastaringi esinduslikult alustada. 


C nagu Cava nagu Codorníu 

Cava on traditsioonilisel šampanjameetodil valmistatud ja päritolumärgistusega kaitstud vahuvein. Peamiselt valmistatakse Cavat Xarel-lo (see kuulus katalani x-täht!), Macabeo ja Parellada viinamarjadest ning ligi 95% maailmas toodetavast Cavast tuleb Katalooniast. Barcelonast vaid pooletunnise bussisõidu kaugusel asub linnake nimega Sant Sadurní d'Anoia, teisisõnu cavapealinn. Just sinna on koondunud kõik suuremad cavakeldrid ja -tehased, nendest paljud brändid ka meil Eestis tuntud. Ja just sinna me ka läksime. 

Otsustasime oma päeva alustada vanima ja suurima keldri Codorníuga. Buss võttis meid hommikul Barcelonast peale ning koos veel umbes 5 varajase linnukesega sõitsime läbi hommikupäikese kohale. Tublide turistidena istusime bussi etteotsa ning saime päris toreda vestluse tunnistajaks, bussijuhi ja asjaajaja-korraldajatädi vahel. Kuna minu hispaania keel on siiski veel oskan-baarist-tellida-tasemel ja sain aru vaid märksõnadest, siis täitis sõbranna Mirjam vestluse lüngad. Itsitasime terve tee. Nimelt ei mahtunud bussijuhi pähe, et kaks esmapilgul täiesti normaalset 20-22-aastast (Aitäh, võtame komplimendid vastu!) noort tütarlast tahavad cavakeldrisse tuurile minna. Et kooligrupid vahel kohustuslikus korras, jah, ja vanainimesed (no kidding, nii ütleski!) ka veel, aga noored? Ju ta siis valjuhäälselt asjatades eeldas, et ega me ju tema jutust aru ka ei saa.






Mirjam seletas mulle, et kohalike seas on Cava nn vanaemade jook, mida ei keskealiste põlvkond, ja noored veel vähem, ei tarbi. Tõesti olin üllatunud. Prantsusmaal näiteks on šampanja pidupäevadel omal kohal kõigi generatsioonide klaasides. Ka Itaalias juuakse Proseccot nii noorte kui ka vanemate seas ning jook on ka kokteilimaastikul oma kanna Aperol Spritzi, Negroni Sbagliato jms kaudu korralikult maha löönud. Ei oskagi Cava olukorrale Eestis paralleeli tuua. Ehk magusad kleepekad liköörid, mida mekutavad minu ettekujutluses ainult vanemad tädikesed? Või mõni muu jook, mis on kõikides poodides lettidel, aga mille kohta keegi eriti kedagi ei tea, kes neid tarbiks. 




Jõudsime kohale ja ahhetasime, kaamerad käes ja suu kõrvuni ringi, kuni grupp kogunes. Meie inglisekeelse tuuri viis äärmiselt hispaaniapäraselt läbi Alex ("This is very special information, not for all groups", "I am not like other tour guides, I give extra information, because I see that you are very special"). Nalja sai, targemaks saime, head Cavat sai, super. 




Vahuvein on noor jook ja vastupidiselt paljudele veinidele, ei ole see mõeldud pikaks hoidmiseks. "Mõned aastakesed kõige rohkem", ütles Alex selle peale. Kuna tarbimist ja turgu ei saa ette teada, on Cordoníu 14 m sügavusel asuvates kilomeetritepikkustes tunnelilabürintides tuhandeid ja tuhandeid pudeleid Cavat, mis pole õigel ajal keldrist välja jõudnud ning ongi määratud sinna turistide kaastundlike pilkude alla puhkama jääma. Cava surnuaed. Meie eestlaste silmis tundus see südantlõhestavalt kurb raiskamine.




Ameerika mäed või Hispaania keldrid, poteito-potaato



Alex tegi meile veinimõisa valdustes ja keldris tuuri, ning cavakoridorides, pudelid nii kaugele kui silm ulatub kurvalt seismas, saime ka väikese elektrirongiga kõrgemaid kiiruseid testida. Lõbustuspargi vääriline kihutamine liitrite vahuveinide vahel? Linnuke kirjas. Pooleteisttunnise tuuri lõpetuseks saime kaht Cavat ka degusteerida ning läbi see ilu oligi. Maitsesime Gran Codorníu Vintage Rosé Bruti ja Codorníu Non Plus Ultra Brut Nature Reservat. Rosé üllatas oma hea kuiva hapukusega ning Brut Nature oli meeldivalt peene mulliga ja mahedam, kui brut nature'lt ehk täiesti ilma lisatud suhkruta valmistatud Cavalt võinuks oodata. Kõlistada oli tore ja mull jooksis klaasis nagu pidi, kuigi sirged flûte-pokaalid on enamike vahuveiniekspertide sõnul juba ammu eilne päev.






Kuigi mõttena võib ju ilus tunduda minna väiksematesse cavakeldritesse ringi vaatama, et nn autentsemat ja vahetumat kogemust saada, siis soovitaksin mina igal hetkel ikkagi suurematest tootjatest alustada. Neil on tavaliselt inglisekeelsed loogiliselt üles ehitatud tuurid ja külastajatele avatud muljetavaldavad keldrid ning pikem ja paremini eksponeeritud ajalugu. Ja loomulikult igati kvaliteetne mull. Soovitan.




Suuuur ruum, hea akustika. Kuni 1200 inimest. Pidavat tihti nii jazz-kontserte kui ka pulmapidusid nägema.

Cordoníu on Hispaania vanim ning üks maailma vanimaid pereärisid, mil ajalugu juba 450 aastat. Viimase Codorníu nime kandnud omaniku Anna auks on ka mitmed Codorníu Cavad Anna-nimelised. Firma on ikka veel sama perekonna käes, aga Hispaania perenimede jätkamise süsteemi tõttu ei kanna omanikud alates Annast enam Codorníu perekonnanime. Veinikelder on eriline ka selle tõttu, et kasvatab kõik oma marjad ise. Kui paljud teised suured tootjad ostavad vähemalt mingi osa oma marjadest sisse, siis Codorníu hoiab traditsioone ning ei lähe kergemat teed pidi. Suurima ekspordi turuosa omanik ja ka Eestis hästi tuntud Freixenet (jälle see katalani x!) ostab näiteks kõik oma marjad sisse ning keldril endal põlde üldse ei olegi. Eks see annab omalt poolt firmale autonoomiat ning põhiaur saab laienemisele-turundamisele minna. Väikese ääremärkusena, lisaks Ameerikate, Euroopa ja Austraalia turgude suure turuosa omamisele kuulub Freixenet Groupile ka Prantsusmaa vanuselt kolmas Henri Abelé šampanjamaja. Räägi veel prantslaste šampanjauhkusest... 




Lisaks Cordoníu külastamisele tegime tiiru ka teistes cavapealinna keldrites-tehastes. Ainult mõne sammu kaugusel asuvad tootjad nagu  BlancherTorre-Blanca, Juvé & Camps jms. Eri Cavad said mekitud, korra ka Simón Colli šokolaadiärisse piilutud ja loomulikult ei saanud linnast lahkuda ilma Freixenet pokaali kõlistamise ega cavamotika piltideta. Linnuke kirjas. Turistus maximus.




Simón Collil külas




CAVA-kategooria load tehtud

Kui keegi cavapealinna satub ja head lõunasöögikoha soovitust tahab, siis kahe käega ja kiidusõnadega suunaksin kõik linnakese keskväljakul/turuplatsil asuvale hubasesse resto-veinilokaali Taps de Suro. Väike restoran pakub 4-käigulist lõunamenüüd, igas käigus 3-4 valikut, 11.50 euro eest, lisaks veel tasuta vesi (pudelist lausa), leib ja jook (vein, Cava, karastusjook, mahl...) omal valikul. Eks me Cavadega jätkasime, et kui juba, siis... Söögid olid tõesti head, piisavalt traditsioonilised, aga siiski huvitavad ning nii mõnegi koosluse, mille peale ma ise ei oleks tulnud, panin kõrva taha kodus järgi proovimiseks. Eelroaks võtsime rukolasalati toorjuustu-õunakastme ja pistaatsiapähklitega (kindel minek, ülihea kombo!), siis minule katalani moodi spinat (spinat, või, rosinad, piiniapähklid) ja Mirjamile salat paneeritud Brie-juustuga. Pearoaks paneeritud valge kala kohaliku tomati-mandlikastme ja grillitud köögiviljadega, Mirjamile veis Gorgonzolakastme ja kartulipüreega. Magusaks tellisime kohaliku crema catalana ja jogurti maasikamoosiga. Kuigi esmapilgul meile tuntud brüleekreemi välimusega, on autentne crema kergem, kuna valmistatakse piimast ja munakollastest ning paksendatakse tärklisega. Kreem on küll kergelt kuumutatud, kuid küpsetamata, nii et magustoidule jääb lapsepõlvest tuttav toore muna koogel-moogeli maitse. Vaatamata oma munakollastest saadud peidetud rammususele mõjus katalani kreem lõunasöögi lõpetuseks kergelt ja värskendavalt. 




Ahjaa, ega ükski sünnipäev ilma koogita ei ole õige asi. Minule tulid laulu ja küünaldega tadammm..... Cronutsitest olete kuulnud? NYC oma tähelendu alustanud croissant'i ja doughnut'i hübriid on lõpuks ka meie mandrile jõudnud! Kuna tegu on aga patenteeritud nimega, ei jäänud Barcelona entusiastlikel pagaritel muud üle, kui väike brainstorming teha ja välja tulla totaalselt uue tootega. Daamid ja härrad, esitlen teile: Krönut! Saiakesed olid ääretult õhulised, krõbedad ja maitsvad, mitte liiga magusad ja kaetud põnevate glasuuridega. Pistaatsiakreem, tume ja valge šokolaad mingite tuvastamatute hapude kuivatatud marjadega, põldmarjakaste...



Kes Barcelonasse satub ja ka ise krönutid ja cruffinid (croissant + muffin) tahab ära proovida, siis tuleb sammud seada poekese Chök poole. Asub ta peaaegu La Rambla ääres, alla ehk mere poole vaadates paremat kätt, nii umbes poole tänava peal. 


Sünnipäev oli ülimalt äärmiselt üle võlli tore ja huvitav ja oeh. Isegi praegu lähevad emotsioonid sellest mõeldes lakke. Oskan ainult soovida, et kõigil oleks Oma Päeval niisama vahva! Aitäh, Mirjam ja aitäh, Hispaania! 


P.S. Enamiku selle postituse klõpsudest on vajutanud Mirjami nimetissõrm!


12.04.16

Hispaania vol. 1 : Barcelona


Sünnipäevaks põgenesin sel aastal Kataloonia päikese alla. Sõbrannale külla ja kohalikku elu nautima. Ryanair lennutas Tallinnast otse kohale, kusjuures kuna põhiline turismihooaeg ei ole veel alanud, sai isegi vaid paar nädalat ette ostes väga hea hinnaga piletid. Kaks korda nädalas Tallinna ja Barcelona vahel lendavad sini-kollased lennukid on ajastatud nii, et poolenädalane linnapuhkus plaanib end lausa ise. Kolm pool päeva koha peal on täpselt õige aeg, et jaksaks terve aeg intensiivselt puhata ja ringi käia. (Hehee, need on need puhkused, pärast mida on koju jõudes jälle puhata vaja.) Päikesedoosi sai korraliku ja ka põhiline kurja juur, sünnipäev, sai esinduslikult tähistatud. 


Selle hea sõbrannaga käib mul kurbus ja rõõm käsikäes. Kurbus, sest Barcelona on talle saanud koduks ning me ei näe teineteist TLN-BCN trjektooril just liiga tihti. Kui aga puhkuseplaanid ja koduigatsus meid mõnes maailma nurgas kokku viivad, on rõõm seda suurem! Ja oleme ausad, keda paremat saaks endale linna ja kohalikku elu endale näitama tahta, kui "Minu Barcelona" autorit Mirjamit ennast? :)

  
Mirjami Barcelona vasakul, minu oma paremal


Oma uut veerandsajandit alustasin ma Cordoniu veinikeldris cavade vahel, aga elamusi sain sealt sellise kamaluga, et see lausa nõuab eraldi postitust. ;)


Mida siis BCN gurmeerindel pakkus? Esiteks sain teada, et põhiline aperitiiv kohalike seas on vermut. Nii-nii, kunagi äärmiselt popp jook on taas tõusuteel ning kui nii viis-kuus suve tagasi jõid kõik viimast moeröögatust Mojitot, pärast seda Caipirinhasid ning Aperol Spritze, siis viimane taasleitud klassika on vermut. Jee! Minule sobib kenasti, sest klaasike blanco või rojo headust koos tikustatud oliivi ja paari gigantse jääkuubikuga on täpselt see, mida hing ihaldab, kui päkad tulitamas mõne pisikese terrassi päikeselaiku maha prantsatada. Sealsed oliivid vääriksid loomulikult täiesti eraldi ülistuslaulu! Turgudel lahtistest tünnidest müüdavate oliivide valik võtab silme eest kirjuks ja kohalikud on oma lati piisavalt kõrgele ajanud, et ega halba oliivi kaupmees müügiks ei julgegi tuua. ;) 




Autentsematel kohtadel on alati ka vermut de casa ehk majavermut menüüs, ning tumedat serveeritakse reeglina apelsiniviilu ning heledat sidruniviiluga. Tavaliselt toodi vermut lauda madalas ja laias klaasis, mis varieerusid söökla veeklaasidest stiilsete anumateni. Tuhande söögikoha linnas tehakse üksteise ületrumpamiseks kõik, ning valikust ei puudunud ka hipsterpurgid (kust oli muide äärmiselt ebamugav juua). Kuna vermut on siiski rohkem levinud pärastlõunajookidest, nagu näiteks õllest palju kangem, siis serveeritakse jooki soovi korral mulliveega. Ühes baaris sai lauas ise klaasi sifoonpudelist mullivett lasta. Äärmiselt moekas, aga jääb alati võimalus, et tänu liiga entusiastlikele sõrmedele tuleb vesi ootamatu survega pudelist välja ning baari lagi saab vermutiga korralikult puhtaks pestud. Tegijal ikka juhtub...






Aga ega hispaanlane oma klaasikest niisama naudi! Ikka peab väike joogikõrvane ka laual olema. Kui oliivid on meilgi oma headuses tuntud näksid, siis minu maailmapilt muutus pärast pintxos de padrón'ide või ka pimientos de padrónide maitsmist. Tegu on väikeste roheliste mahedate pipralistega, mis on pannikuuma koos ohtra oliiviõli ja soolahelvestega näinud. Jumalik. Muide, ka nami-namis on nende valmistamise retsept olemas. Kui peaksin Tallinnas mõnes poes padrón pipraid nägema, on õhtusöögiplaan kindel. ;)


Pintxos de padrón

Katalani keele x-e hispaania ch-ide asemel nägi nii Barcelonas kui ka väisatud lähikülades päris tihti. Nii ka kirjapilt pintxos ehk väike tikusuupiste oleks mujal Hispaanias kirjutatud pinchos. Kõik see x-itamine oli algul isegi veider, kuid mõne aja pärast harjusin sellega ära. Nii tänu ohtratele puna-kollasetriibulistele (mõnel pool ka keelatud märgistusega vales kohas üleval olevatele) Kataloonia lippudele kui ka just nende samade x-ideni jõudis ka minu turistipähe teadmine, et ma ei käinud mitte Hispaanias reisil, vaid ikkagi Kataloonias.




Teine mõnus näks, mis mulle väga meeldis, on croqueta. Eestis tunneme kroketeid kui odavat paneeritut ning rasvast kiirtoitu. Kohalikud krõbedad pallikesed on aga täiesti teisest ooperist! Maitsekas bešamellkaste koos lisanditega on õhukese krõbeda kuue all pehme ning suussulav! Ah! Nagu iga toitu, saab ka kroketeid teha väga hästi ja ka väga halvasti. Heaks paralleeliks siin on teine baarisnäkk, julged kartulid ehk patatas bravas. Eks lödil friikartulil ja krõbedal kauboikartulil on ikka vahe. Kohalikud teavad täpselt, mis baaris mis suupisteid tuleks tellida ja mida mitte. Kuna oma julgete kartulite üle ollakse äärmiselt uhked, siis on patatas bravas nii mõneski kohas baari headuse mõõdupuuks. Kui juba patatas vastab hispaanlase maitsele, siis võib päris kindel olla, et ka muu pakutav halb ei saa olla. 


Mendl'si kroketid ja julged kartulid ja ohtra sinepiga lõhesalat, kastmeks pidi lauale toodud äädika ja oliiviõli pudeleid ise kallutama

Enamikes kohtades Hispaanias saab kroketeid tellida mingit kindlat maitset paari kolme-nelja kaupa. Kuna mina olin aga uute maitsete jahil, siis läksime eraldi kroketitele spetsialiseerunud kohta Mendl's. Seal on eraldi pikk kroketimenüü, kust kõiki maitseid saab ka ühe kaupa tellida. Suur üllataja oli maksa ja seentega kroket (enda tarkuse järgi ilmselt ei oleks just esimene valik olnud...), imehea aga ka näiteks spinatikroket ning Gorgonzola ja kreeka pähklitega pallike. 

Mendl's on Wes Andersoni filmide teemaline baar-resto, mille nimi on tulnud filmi "Grand Budapest Hotel" pagariäri nimest. Esmapilgul lakooniline sisekujundus on detailideni läbi mõeldud, et luua Wes Andersoni filmidest tuttavat sõbralik-värvilist, aga alati väikese kiiksuga atmosfääri. Kiidan. (Ja tavaliselt pidi ka teenindus äärmiselt tore olema. Meile sattus küll veidi aeglane rohesuitsuväsinud noormees, kel oma nutitelefonile jätkus rohkem tähelepanu kui klientidele, aga, ee.. selleks ju kolleegid ongi?)


Arve toodi lauda vanas DVD-karbis

Tempo oli meil ringituristimisega kõrgemates tuurides, pidi ju kõik linnavaated üle kaema, mererannast Mont Juici kaktuseaiani. (Võtsime ka okkalistega mõõtu. Kaktused võitsid.) 

Pärast maratontiire tundus mõnel õhtul, et väljas söömise asemel on hoopis targem cava-klaasikese, hea juustu-oliivivaliku ja puuviljadega päikeseloojangusoojale terassile ronida. Lasta lõbusal aperitiivitunnil mahedasse õhtusse voolata. Linnakära tänavatel jäi teise maailma. Vaade üle tuhandete katuseviilude, siin-seal rõdudel pesu rippumas. Pleed endale õlgadele tuua, sest väike õlavärin tuletab meelde, et alles aprilli algus on. Mootorratas kiirendas läbi kvartalile laskunud vaikuse. "Teeme teed?" Kuum tass pihus kõik maailma vestlused maha pidada. Ja kuigi silm on ammu kinni vajumas ja homme on ka päev, ei raatsi kuidagi tuppa minna. Kui saaks hoida seda hetke. 


La vida es sueño.
                                                                                     Salvador Dali  






...Ja muidugi ei saa ma üle ega ümber mereandidest...


Turuilu

Kalmaaripulgakommi, anyone?


Ah! Barcelonas võiks toidust rääkima jäädagi! Tegu on linnaga, mis iial nälga ei jäta. (Isegi rumalad turistid jäävad õnneks ellu, sest nii Subway, Starbucks kui ka MacDonalds on linnas olemas.) Jamón'ide ja mereandide hunnikute vahelt leiab baariletikilomeetrite kaupa huvitavaid tapas'id, autentseid etnilisi kööke üle maailma, väljapeetud fusion'it, unustamata suussulavaid kooke-küpsetisi, õhulisi jäätiseid ja küpsemast küpsemaid magusaid puuvilju. Ja kõik see loputatakse alla hea ja halva veiniga. Ah et miks ka halva veiniga? Sest kui elu on ilus, siis tuleb muredele mõelda alles mañana ning nautida antud hetke täpselt sellega, mis parajasti käeulatuses on. 

Amen.




11.04.16

Rummi-rosina kaerahelbeküpsised


Käisin eelmisel nädalal sõbrannal Euroopa teises otsas külas ning küsisin enne reisi, mis ma Eestist talle kaasa võiksin viia-tuua. "Koduseid kaeraküpsiseid" vastust peab ju austama! Müts maha, ka minu ühed lemmikud küpsised on just lihtsad kodused krõbedad kaerahelbeküpsised. Et tavalistele pätsidele veidi vürtsi lisada, said helbed endale seltsi rummi-rosinad. Ja kohupiim annab küpsistele peale auväärt eestipärasuse ka eriti hea maheda meki. Õite hääd!


Muide, juba aastaid mõtlen iga jäätisehooaja alguses, et rummi-rosina mekk võiks lõpuks ka väikese jäätise kujul kaubandusvõrku jõuda. See, et Balbiino jms lettidest saab seda palli kaupa osta, ei aita just väga, kui väljas on 30 (okei, ärme liiga optimistlikud ka ole, siiski Eesti suvi) või pigem 22 kraadi, jäätiseisu on suur ja ühtegi jätsiputkat silmapiiril ei ole. Turgu oleks kindlalt! Rumm ja rosin jäätisesse! Ja eelistatavalt mitte pea söödamatusse papptopsi, vaid ikka krõbedasse vahvlikoonusesse. ;)

Vihje! Vihje!




Rummi-rosina kaerahelbeküpsised

2 ahjuplaaditäit ehk u 50 küpsist
  • 75 g väikeseid rosinaid või korinte
  • 0,5 dl tumedat rummi või 0,5 dl vett ja pool ampulli rummiessentsi
  • 1 dl ehk 65 g nisujahu
  • 2 tl küpsetuspulbrit
  • 1 dl ehk 90 g mahedamaitselist õli
  • 500 g täistera kaerahelbeid
  • 100 g kohupiima
  • 65 g mett
  • 2 muna

Pese rosinad või korindid kuuma veega ning jäta üleöö kas rummi või vee-rummiessentsi segusse likku. 


Sega jahu küpsetuspulbriga, lisa ülejäänud ained peale munade ning sega korralikult ühtlaseks. Hoia küpsisetainast tund aega külmkapis. Nüüd sega helbemassi ka munad, vormi märgade kätega väikesed lamedad pätsikesed ning lao küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta küpsiseid 180 kraadi juures umbes 15 minutit. Lase restil veidi jahtuda. Paki küpsised karpi, lenda sõbrale külla ja söö parimas seltskonnas mõnel Lõuna-Euroopa terrassil sooja päikese käes. 

Laulu ka. BOY - "Boris".



03.04.16

Rabarberi ja vaarikatega kookose-juustukook


Kas te sel nädalal Tallinn Music Week'ile ikka jõudsite? Linn on täis head muusikat ja oma maitsele leiavad midagi laiast programmist kindlasti kõik. Kes kallist piletit pelgab, võib sammud seada mõnele linnalava tasuta kontserdile, elamus garanteeritud! Reedel sai ka ühel TMW peol käidud ja ma ei tea, kas asi on vanuses, aga nii tore oli inimlikul õhtusel ajal välja minna! Viimasel ajal toimuvad kõik peod nii hilja, et minul on ammu juba uneaeg ning õue ei jõuagi. Nüüd aga sai kell pool 10 kenasti välja minna, lokaal juba rahvast täis ja pidu-kontserdid täies hoos. Jess! 


TMW on korralikult ka toiduhuviliste programmiga vaeva näinud: lisaks pop-up restole Disaini- ja arhitektuurigaleriis ja paljude Tallinna restode TMW erimenüüdele on La Muu seks puhuks lausa uued jäätised välja toonud! Põnevad uued maitsed jäätistel mõlemad: leedriõie-kitsejuustu ja maasika-balsamico-pipra. Kolmas maitse, mis ka TMW raames esmakordselt topsi jõudis, on La Muu fännidele juba tuttav meresoola-karamelli. Pean tunnistama, et maailma suurim jäätisefänn ma ei ole, eestimaisetest vist eelistan kõige tavalisemat rosinatopsi või vaniljeplombiiri, kui sellele veel värskeid suvemarju juurde saab. Välismaal gelato-baarides on pistaatsia konkurentsitult esimene valik ning kõik muud ülipõnevad-super-hüper-uudisjäätised tavaliselt minuni ei jõua. Kahjuks ei olnud La Muu uued jäätised nii huvitavad kui võiks. Maasikajäätis nagu hea maasikajäätis ikka, aga balsamico ja pipar olid küll unustatud sisse panna. Kitsejuustu oma oli jällegi hea, aga pea tavalise vaniljeplombiiri mekiga. Kvaliteetsed ja pehme tekstuuriga La Muu jätsid, aga julgemalt oleks võinud maitsestamisega ümber käia. Võõraid maitseid ongi keeruline turule tuua ning paljudele need ei pruugi peale minna. Kui aga see samm on juba astutud, siis ei tohiks poole pealt tagasi mugavusstsooni astuda, vaid tuleb julgelt uued mekid ka välja mängida. Julgust!




Roosades toonides jätkates, ilmavalgust nägi üks valge ja heleroosa printsessivärvides kook. Kookosega juustukoogid on minu meelest veel hõrgumad kui tavalised, ja hapud marjad sinna juurde sobisid imehästi. Tõeline pidupäeva kook. Kookostrühvleid kaunistuseks võib veeretada ise näiteks toorjuustu ja vahvlilehtedega selle retsepti järgi, või kui poolik pakk Raffaellosid kodus on, siis miks mitte kaunistada kook hoopis nendega. 




Rabarberi ja vaarikatega kookose-juustukook

26-cm vorm

Põhi:
  • 150 g Digestive küpsiseid
  • 75 g võid
  • 3 sl kookoshelbeid
Täidis:
  • 300 g rabarberit ja vaarikaid
  • 3 sl + 85 g suhkrut
  • 1,5 sl tärklist
  • 200 g maitsestamata toorjuustu
  • 200 g hapukoort
  • 300 g kookoskoort või kreemjat kookospiima
  • 3 muna
  • 1 tl vaniljeessentsi
Kate:
  • 1,5 dl hapukoort
  • 2 sl suhkrut
  • 0,5 dl rabarberi- või vaarikamahla
  • kaunistuseks kookostrühvleid, vaarikaid, mündilehti, kookoshelbeid

Võta täidiseained juba enne koogi tegemist toatemperatuurile. Purusta Digestive küpsised peeneks ning sega sulavõi ja kookoshelvestega. Suru segu 26-cm diameetriga küpsetuspaberiga kaetud lahtikäivasse koogivormi ning pane täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Koori ja tükelda rabarberid ning sega koos vaarikatega 3 sl suhkru ja 1,5 sl tärklisega. Jäta ootele. Sega toasoojad toorjuust, hapukoor ning kookoskoor omavahel. Sega ükshaaval juurde munad ning maitsesta 85 g suhkru ja vaniljeessentsiga. 

Eelküpseta külmkapis tahenenud põhja 180 kraadi juures 10-12 minutit. Vala põhjale marjasegu ning sellele toorjuustutäidis. Küpseta kooki 170 kraadi juures umbes 50 minutit, kuni kook on tahenenud, aga keskelt veel õrnalt võdisev. Sega katteks omavahel hapukoor, suhkur ja vaarika- või rabarberimahl. Rabarberimahlaga saad õrnroosa, vaarikaga tugevama värviga katte. Vala segu koogile ja lase 5 minutit veel ahjus küpseda. Keera kuumus kinni ning lase koogil paokil uksega ahjus jahtuda. Serveeri jahtunult, ideaalis üleöö külmkapis seinuna. Kaunista jahtunud kook kookostrühvlite, vaarikate, mündi- või muude söödavate lehtede (münti mul polnud, kaffirlaim ajas asja ära) ja kookoshelvestega.  


TMW City Stage'il esines poolatar Soniamiki - "Lemoniada". Suvine rannachill tuli silme ette.