La vita è bella Itaalia päikese all

NB! Täiesti retseptivaba postitus reisimuljetest Itaalias! Lusikas varna ja lugemisprillid ette!

Ah, saigi väike puhkusetiir tehtud! Kui Ryanairi edasi-tagasi sõit Milaanosse maksab sama palju kui kaks Linnateatri piletit, siis lihtsalt tuleb ju reis plaani võtta! Eriti kui Milaanos endas sõbrad ootamas on, ning varasügisene Toskaana veel külastamata on. 

Otselend Bergamosse, viiekas bussijuhile ja linna, siis taksoga (kuna pea tund aega hiljem väljunud lennu pärast me viimaste metroode peale enam ei jõudnud) sõprade juurde, et hommikul juba värske ja puhanuna auto rentida ja lõunasse põrutada.

Varahommikune Milaano

Rendiautole järgi minnes saime juba esimese itaallasliku kogemuse. Imepisike Maggiore rendifirma putka, mis keskraudteejaamas oli, suutis (õnneks just napil pärast meie saabumist) endale 50 meetrise järjekorra tekitada, kuid need paar töötajat, kes laua taga kõikvõimalikele paberitele templeid vihtusid vajutada, ei lasknud end sellest häirida ja töö jätkus samas laisas tempos. Liiga palju ei aidanud asjade käigule kaasa ka katkine printer, mille järgi me ootasime ja mida üks signore parandada üritas. Algsest plaanitust ligi poole rohkem maksnud, (kindlustusest nad internetilehele olid vist unustanud kirjutada) saime oma neljarattalise kätte ja kõik järjekorrad maailmas olid meelest pühitud!

Kus me siis käisime?

Cinque Terre

Veidi La Spezia linnast põhjas asuvad viis väikest mereäärset linnakest, üldnimetusega Cinque Terre ehk viis maad. Ala ise on looduskaitse all, UNESCO maailmapärandisse kuuluv ning autoga raskesti ligipääsetav. Ka turistidel soovitatakse jätta oma neljarattalised La Speziasse ning siis kohalike rongidega linnade vahel liikuda. Rongid käivad tihedalt (kuid ikka itaaliapäraste hilinemistega, nii et järgmine rong graafikus võib varem tulla kui hilinev rong) ning ka piletid ei ole kallid: 1 sõit 4 eurot, päevapilet täiskasvanule 16 eurot. Kes matkahimuline on, siis olevat seal piirkonnas ka imelised markarajad. 

Meie Airbnb peremees La Spezias soovitas meil ainult neljandat ja viiendat linna külastada, kuna esimesed, kõige väiksemad, pidid üksteisega äravahetamiseni sarnased olema. Kuna kell oli juba pärastlõuna ja meil liiga palju aega ei olnud, läksimegi tema nõuannete järgi alguses linnakesse nr 4, Vernazzasse, kus oli imeline väike sadam ning seejärel linnakestest suurimasse, nr 5, Monterossosse, kus õhtustasime ning ringi jalutasime. 

Ei saa midagi öelda, linnad on tõesti kaunid oma värviliste fassaadide, veidi kulunud aknaluukide ning nikerdatud rõdudega. Igapäevaelu pressib esmapilgul hoolitsetud välimusest läbi, oma kõikvõimalikes kohtades kuivavate pesude ning lõunamaadele omase mugava räpakusega. 

Jah, paluks mulle õhtusöök siin!

Õnneks oli turismihooaeg juba läbi ning päris järjekorras ei pidanud tänavatel liikudes seisma (nagu Firenzes), aga nähes kuidas terve piirkonna majandus on just turismile suunatud, tekib küsimus, mida kohalikud talvekuudel teevad, kui võõramaalased oma eurosid ja dollareid nende poodidesse-restoranidese ei too. Õhtusöök oli Monterossos tore, leidsime ühe pizzeria, kus saime oma esimesed Itaalia pitsalinnukesed kirja. Pitsapõhjad meeldisid mulle eriti, kuna olid tehtud täisterajahuga ning maitsesid mõnusalt rustikaalselt - igati sobides kaljudele ehitatud linnakese söögielamuseks.

Magustoitu otsustasime minna linna mõnda teise kohta otsima, kuid kuna enamus kohti võtavad ka lauakatte eest 2-3 eurot, tundus mõtetu minna oma koogikest sööma kuhugi, kus toolil istumise eest pead sama palju juurde maksma kui koogilõik ise. Õnneks aitas gelatolett hädast välja ning ükski maiasmokk ei jäänud õnnetuks. ;)

Pisa

Järgmisel hommikul, pärast veidi nukrat ja naljakat hommikusööki (ärge kunagi Tripadvisori soovitusi liialt uskuge) võtsime jälle kiirteetuurid sisse. Ja eh, kui see juba teele jäi, käisime vaatasime Pisa torni ka oma silmaga üle. Tõepoolest, päris viltune värk. Tegime endale küünarnukkidega teed ning kes tahtis, sai ka tornitoetamis pildid tehtud. Mina pildistasin kõike seda hoidmist ja toetamist enda ümber ja ikka naljakas on küll, kuidas ühel kaadril nii palju mõjuvõimu saab olla. Ju need pildid lähevad tublide turistide albumitesse sinna peatükki, kus kõrvalpiltidel püramiidil otsast kinni hoitakse ja Eiffeli torn peopesal on. ;)

Selle nurga alt peaaegu, et otse

Edasi aga meie reisi algsesse peamisesse sihtmärki ehk...

Firenze!

Ah, linn täis ilu! Arno jõgi ja vana sild Ponte Vecchio (ainuke, mis linnas II maailmasõja pommitamised üle elas) ja Uffizi galerii ja ja... 


Kunst teeb mu õnnelikuks. 

Firenze ja Ponte Vecchio Uffizi galerii aknast

Kuna ma olen äärmiselt individualistlik muuseumikülastaja, siis Uffizi ringi tegin ma üksi. Jõudsin ilma igasuhuste broneeringuteta kohale ja ...nägin umbes 4-5 tunnist järjekorda. Õnneks tuli just keegi pakkuma kohe sisse minemiseks pileteid, nii et maksin 22 eurot 16.50 asemel ning 10 minutit pärast muuseumi juurde jõudmist olin juba turvakontrollist läbi ja rühkisin trepist üles Botticellide, Michelangelode, Leonardode ja muude kunstiõpikute kaanestaaride poole. Rahvast oli palju, aga liialt trügimise isegi ei kohanud. Kui ainult "Veenuse sünni" väike saal välja arvata. Seal köitis mu silma originaali kõrval ka maali reljeefne koopia, et ka nägemisvaegusega külastajad saaksid kunsti nautida. Et siis kõige pealt loed braille's pildi kirjelduse läbi ning siis katsud kõik need "voogavad merelained ning langevad päikesekiired" oma käega üle. Tõesti lahe! Ei teadnudki, et midagi sellist muuseumites tehakse. Kuigi, teisi sarnaseid reljeefe ma ei märganud, nii et ju on ka ühe maali pärast väärt muuseumikülastus ette võtta. 

"Veenuse sünd" vaegnägijaile

Peale klassikaliste meistriteoste nägin Uffizis ka ajutist näitust impressionismist jõudmisest Firenzesse, ning kuna seda kõige rohkem viljelenud kunstnik Soffici oli inspiratsiooni käinud Prantsusmaalt saamas, siis olid paari tööga esindatud ka kõik minu prantsuse lemmik impressionistid. Võit!

Lisaks klassikalise renessansile ja alati köitvale impresssionismile sain ka doosi praeguse sajandi kunsti. Palazzo Strozzis oli Ai Weiwei näitus "Libero" (vaba). Maailma ühe kuulsaima kaasaaegse kunstniku näitus ei jää Firenze vanalinnas jalutades ühelegi inimesele märkamata. Nimelt on šokeerimishimuline vabameelne Ai Weiwei Strozzi palee (jah, täpselt sellise ajalooõpikust pärit arhitektuuripärli) kõikidele seintele lasknud paigladada suured neoonorandžid kummipaadid - et tõmmata üldsuse tähelepanu Euroopa põgenikekriisile. Näitus meeldis mulle väga. Kuigi kaasaaegse kunsti teravad nurgad oli suhteliselt laiapublikusõbralikuks lihvitud, leidus sealgi mõtlemapanevaid ideid ning huvitavaid lahendusi. Tore äratundmishetk oli ühe teose juures, kus Ai on ümber maailma rännates erinevaile kuulsaile ehitistele à la Eiffeli torn, Valge maja, Egiptuse püramiidid jne keskmist sõrme näidanud. Teiste seas oli ka üks pilt, kus sõrme tagant paistmas meri ning puna-valge laev, küljel kirjas Viking Line. Läänemeri on kuulus! :) 


Pärast muuseumitiire ja lugematuid astutud samme (oleks vaid sammulugeja kaasas olnud!), rampväsinud keha ainult ümbritsevast linnast energiat ammutamas, ei jäänud ka kohalikud hõrgutised maitsmata ning kokteilid tellimata. Pitsad, pastad, risotod, magusaks tiramisu'd ja gelato'd - saime kõik oma turistilinnukesed kenasti kirja. Ja kinnitust leidis ka fakti, et gelato'dest on jätkuvalt parim pistaatsia oma. 


Kui söögi kõrvale ei ütle ma kunagi ära heast veinist, siis väljas istudes võtan hea meelega veiniklaasi asemel ka kokteili. Minu Itaalia kokteil on juba mitmete reiside vältel olnud Negroni - sügav ja mõrkjas üldiselt aperitiiviks peetav, kuid minu meelest ideaalselt ka pärast sööki nautimiseks sobiv jook gin'ist, punasest vermutist ja Camparist, old fashioned klaasis ja kaunistatud apelsiniviiluga. Camparifännidele kindlasti soovitan!

Järjekord Firenze Duomo kupli alla - jätkus nurga taha ja tiiruga ümber kvartali

Leidsime Palazzo Pittist ka aasta isa  

Firenze ja Arno jõgi

Pardon my huumor

Firenze Michelangelo väljakult mäe otsast 

Modena ja Parma


Tagasiteel Milaanosse sõitsime läbi Modenast ja Parmast - kui Modena palsamiäädikas ja Parma sink ja parmesan juba Eestis nii kuulsad on, tekkis huvi ka oma silmaga üle vaadata, mida need linnakesed endast kujutavad. 


Modena oli suur pettumus. Muidu kindlasti ka omamoodi tore väike linnake, aga liialt silmailu oma räämas parkide ja vanalinna külge ehitatud tehasehoonetega ei pakkunud. Kuulus on Modena kahe asja poolest: äädikas ja Ferrarid, sest just siit sai kuulus autotööstus oma alguse. Keerasime korra oma neljarattalise ka Ferrari muuseumi õuele (tegime veel nalja, et kas meie Citroën ikka sinna lähedale lastakse - lasti küll), aga tulime sealt niisama kiiresti minema ka. Konsensus otsustas, et see ei ole meie rida. :D


Parma vanalinna tänavatel selle eest silm lausa puhkas ja nautisime kohalikku kohvikukultuuri ja leidsime ka hea singi-juustupoe üles, kus siis lasime suurtest ketastest endale laagerdunud parmesani lõigata ("No, signora, juustu lõikame sealt alates 400 grammist") ja hõrgust Parma singist imeõhukesi ribasid viilutada. Pärast Eestis erinevaid kaasaostetud sinke maitstes olid just sealt poest pärit viilud konkurentsitult parimad. 

Parma Parim Singipood

Ja siis oligi aeg jälle autostrada'le keerata ning suund Milaano poole võtta. Viimne õhtusöök (khmm, Itaalias ikka peab selle nalja korra ära tegema) ja kokteilid meie sõpradega ja järgmisel päeval, hommikused linnatiirud tehtud, oligi aeg väsinud jalad ja kohvrirattad jälle Bergamo lennujaama ja Ryanairi poole  suunata. 

Milaano

Mangia bene, ridi spesso, ama molto.
                                  Söö hästi, naera tihti, armasta palju

Itaalia on alati tore. Nii juba nähtud kohti taasavastamisrõõmus külastada kui ka uut enda jaoks avastada. Kahju on veidi sellest, et Itaalia keelt oskan ma iga reisiga järjest vähem. Sel korral tulid mul pea kogu aeg hispaaniakeelsed laused suust välja, mida ma siis itaalia aktsendiga üritasin edasi anda. Kui praktikat ei ole ning teised keeled on peale õpitud, siis on ka baasteadmised visad kaduma. (Õnneks ma veel brušettasid ja tiramiisusid ei telli.)

Tagasi koju suutsin jälle tassida asju, mida Eesti kaubandusest samuti saab, aga mis lihtsalt koha peal nii kutsuvad välja nägid. Ehk siis mitut sorti juustu ja toorsinki ja salaamit ja kuivi päikesekuivatatud tomateid (mitte õlis). Ja šokolaadi. Alati šokolaadi :) 

Lõpetuseks kohalikust eluolust: leidsin väikese paberi, kuhu ma olin kirjutanud oma itaalia sõbra sõnad: "Jah, meil on siin demaokraatia. Nad on lihtsalt unustanud meilt küsida alates 1944ndast aastast."

Arrivederci, järgmise korrani, mu bella Italia!